Kodutud inimesed on ühiskonnale väga kulukad. Nende tänavale jätmine läheb rohkem maksma kui neile kõigile peavarju ehitamine. Pidevalt läheb vaja kulukaid ühiskondlikke teenuseid: esmaabi, päästeteenistust, psühhiaatrilist ravi, haigla- ja vanglakohti. Kulutused aina kasvavad, sest inimesed jäävad tsüklisse, kus kriis ja abi aina vahelduvad. Nad on sõltuvuses süsteemist, mis on mõeldud vaid hädaolukordadeks. Kodututest ja nende eluasemetest räägib Bioneerile Regina Viljasaar.

Ka slummid on ääretult ressursse raiskavad kooslused ja suured hädadeallikad. Sestap oleks säästliku tuleviku nimel samuti olulised projektid, mis toovad inimesed tänavailt ära ja leiavad neile rakenduse. Riigi raha ja inimeste raiskamise asemel saaks kasutada kohalikku tööjõudu loodussäästlike toodete/teenuste valmistamiseks, vabatahtlikkuse alusel ja inimestele võimalust andes saaks ilmselt üles ehitada süsteemi, mis töötaks ja kasvaks, ilma et see millegi arvelt tuleks.
 
Eesti slummid on tihti välja kasvanud endisaegsetest suvilarajoonidest. Tallinnas lennujaama taga on ühel võsavahelisel hurtsikul venekeelne kiri: „Palun ärge siia rohkem sisse murdke, siit pole enam midagi varastada!“ Ülgase küla kandis olla nn pilpakülas lausa paarkümmend tuhat daatšat. Internetikommentaarides on välja öeldud, et kes sellele jäledusele tule otsa pistab, saaks maaomanikelt hektari head elamumaad.

Kooliprojekti raames ehitasid kolm hollandi disainitudengit Tallinna linnahalli kõrvale katusealuse, kuhu jäid ka ise ööbima. Õhtu jooksul said nad naabriteks kaks tekkidesse mähkunud kogu ja ühe koera. Hommikupoole ööd ärkasid nad aga müra peale üles, välja vaadanud, paistsid neile näkku auto tuled, mis hakkas peatselt nende poole liikuma. Poisid põgenesid igaüks ise suunas, ühel neist bemari kannul. Lõpuks jõudsid nad siiski kõik hotelli.

Bioneer: kodutute eluasemed 3
Pildil: Michael Rakowitz, Joe Heywood. ParaSITE varjualune 2000. Battery Park City, Manhattan.

Milanos oli sel kevadsuvel üleval Briti Nõukogu korraldatud näitus „Less Alternative Living Strategies“, kus 18 kunstnikku uurivad „elamise ideed“, võimalust säästlikumaks tulevikuks läbi mikroarhitektuuri ja makrodisaini. Üleval on muu hulgas ka Michael Rakowitzi töö „ParaSITE“ 1998. aastast, täispuhutav tuub, mis ennast maja külge kinnitab; Dré Wapenaari puude otsa riputatavad telgid; Krzysztof Wodiczko jämeda palgi sarnane terava ninaga „Homeless Vehicle“; Andrea Zitteli „A-Z Living Stations“, millega kunstnik on eksperimenteerinud juba pikemat aega.

Üldse on ülesanded ajutiste varjualuste loomiseks nii disaini- kui ka arhitektuurikoolides väga populaarsed. Mai lõpus kuulutas Designboom.com välja konkursi „Shelter in a Cart” tulemused. Ülesanne oli kujundada käru, mis kõlbab nii asjade kogumiseks kui ka omanikule peavarju andmiseks. Austria tudengid näiteks tegelesid oma koolis samalaadse ülesandega, kavandades kolmnurkse püramiidi, mis mahtus kokkupandult ostukäru nurka ja mida sai kahe minutiga üles panna.

Konkursid, näitused ja workshop’id ajutiste varjupaikade teemal on saanud väga populaarseks. Ühest küljest on see tudengitele hea miinimumpinna läbilahendamise harjutus, mis on kasulik, silmas pidades tulevast tööd arhitektina, teisest küljest näitab aga, et teema on ajakohane. Ajutisi elupaiku kavandatakse nii kodututele kui ka kõigile „teisitimõtlejatele“. Kerged elamisüksused, midagi helikopteriga katusele tõstetava Loftcube´i  sarnast, pidavat ka turul aina populaarsemaks muutuma. Omada sõltumatut eluaset on ihaldusväärne ja ka võimalik.

2003. aastal Hollandis Utrechti linnavalitsuse initsiatiivil toimunud näituse „Parasiitide paradiis” mahukas kataloog sidus näituse laiema teoreetilise taustaga. 26 kerget arhitektuurset objekti moodustasid väikese küla kõigi erinevate funktsioonidega – astronoomiatornist raketi sisse ehitatud baarini, mobiilsest farmist ja kastidele ehitatud teatrist kunstnike kohtumispaigani grupilt Nomads in Residence. Hollandi üleplaneeritud keskkonnas leiti oma nišš, et teha midagi mugavat, inimlikku ja parajalt suurt, millest jõud veel üle käiks. Küllaltki ebatavaline, arvestades (arhitektuuriteoreetik Catherine Slessori sõnu kasutades) “meie aja suurusevaimustust” – äri, raha, ideed, persoonid, lava ja majad peavad kõik olema suured. Mastaabid pole kunagi varem nii tähtsad olnud, suuruse ja tölpluse vahel kehtib aga otsene ning masendav seos.

Teoreetikud, kes on rääkinud väikestest mastaapidest, ühisomandil, kohalikel ressurssidel, väikestel töökollektiividel ja väikestel tehingutel põhineva majanduse ja sotsiaalsete suhete voorustest, on jäänud üldsuse silmis senimaani utopistideks. Hispaanias või Itaalias sadadele tuhandetele inimestele koduks olevad isetekkelised külad, mida ei leia kaardilt ning mis elatuvad omaenda saadustest ning muu maailma ülejääkidest, jäävad „hipikommuunideks“, paremate eluasemete leiutamine näituseprojektide raames aga kunstnike “mängudeks” või omavaheliseks sobinguks, millel „päris maailmas“ õieti kohta polegi.

Suurem vabadus ja väiksemad, tihedamad, inimlikumad mastaabid paistavad andvat palju rohkem võimalusi eksperimenteerimiseks ja improviseerimiseks. Näiteks on slummid ja muud samalaadsed iseorganiseeruvad elukooslused tihti osutunud stabiilsest linnakoest hoopis loovamaks. Osa parimast brasiilia muusikast pärineb Rio de Janeiro favela´dest; reggae-muusika tekkis Jamaical Kingstoni agulites; New Orleansi kõrgaeg jäi 20. sajandi algusesse, mil linn oli aguleid täis. Seal, kus elab palju inimesi, põimuvad kultuurid ühte, nii et tekib midagi uut. Inimesed, kellel on vähe raha, tekitavad selle kompenseerimiseks rohkem sotsiaalset kapitali, kus suur suhtlusringkond asendab ostujõu puudumist. Et vaesed on sunnitud olema paiksemad ja ellujäämiseks leidlikumad, paigutavad nad oma aega ning sotsiaalset-kultuurilist kapitali oma kodukohta.

Jaapani kodutud saavad pargis kokku ja arutlevad üksteise haikude üle. Selle maa puhul ei või teada, ilmselt kirjutaks nad poeesiat ka siis, kui ei elaks kokkurullitavates hurtsikutes silla all.

Õrnale „rohujuuretasandile“ vastanduvate monoliitsete gated community´te vastu on Los Angelese arhitektidest, kunstnikest ja planeerijatest organiseerunud anonüümne rühmitus, mis püstitab kinnisvarakülade müüride taha oranže piimapukisarnaseid vaatetorne. Et oleks näha, mis müüri taga toimub. On seal sees keegi veel üldse elus?

Artikli esimene osa ilmus eilses Bioneeris.

Artikli kolmas osa ilmub homses Bioneeris.

Allikas: ajakiri "Ehituskunst"

Jaga: