16.-20. augustini külastas Ene Nobel ühe turismigrupi liikmena Kaliningradi. Ene oli heal meelel nõus jagama oma reisimuljeid ka Bioneeriga.
16.-20. augustini külastas Ene Nobel ühe turismigrupi liikmena Kaliningradi. Ene oli heal meelel nõus jagama oma reisimuljeid ka Bioneeriga.
- Arvamused
- Ene Nobel, kaasautor
- 30. august 2014
- Kohvrit pildistas Katrin Jõgisaar, Bioneer.ee
Kaliningradi märksõnadena võib välja tuua väravad, piirid, aiad ning müürid. Eks asub kogu see regioon meie jaoks ju piiri taga. Piiri taha jääb ka ülejäänud Venemaa. Mind huvitas praegune Kaliningrad siiski kui endine Preisimaa kuningate linn ja ootused olid kahetised – ühelt poolt huvi vana kuulsa Königsbergi nägemise vastu, teisalt pelgus, et selles vanast ja kuulsast linnast pole pärast sõda ja sõjajärgset aega enam midagi järel.
Reis täitis ja ületas minu ootusi ja kuna kõigest ei jõua niikuinii kirjutada, siis peatun mõnel seigal, mida võiks Kaliningradi reisijad teada. Ajaloost lähtuvalt pruugin järgnevas tekstis paljudest asjadest kirjutamisel kakskeelseid nimetusi, nagu ka kohalikud ise neid pidevalt kasutavad.
Kalinigradi oblastisse sisenesime läbi Sovetski piiripunkti, enne seda aga sõitsime üle sümboolsete piiride – üle Neemeni/Nemunase jõe ja kuninganna Luise silla kuulsate Preisi väravate alt läbi. Väravate pildistamine on keeruline, kuna tegemist on piirialaga. Piiripunktis ja tollis läks meie reisiseltskonnal üsna kiiresti ja reis oblasti pealinna võis alata.
Teeäärsetes külades, mille hoonestus pärines sõjaeelsest ajast, hämmastas mind kohalike majakeste katuste kattematerjal. Enamus majadest olid keskmises või Eestiga võrreldes isegi kehvas olukorras. Kuid väga paljude hoonete katuseid kattis punane katusekivi – just sarnasugune, nagu oleme harjunud nägema Tallinna vanalinnas. Sõna otseses mõttes hurtsikutegi katused on punastest katusetellistest, mitte küll uutest, aga siiski kivist katused. Seda fenomeni kohtasime ka hiljem mujal piirkonna maarajoonides. Küsisime kohaliku giidi käest seletust, kas tõesti on piirkond nii rikas, et jõutakse kivikatuseid majadele peale panna. Meil Eestis on kivikatus jõukuse sümbol. Giidi sõnade järgi on see siiski pärand saksa-ajast. Tollased kivikatused ongi nii kvaliteetsed, et elasid üle sõja ja on siiani hästi säilinud. Midagi paremat nendele katustele maapiirkonna elanikud panna ei jõuaks.
Königsbergist/Kalinigradist rääkides kasutavad ka kohalikud tihti mõlemat nime, märkides täpselt, et alles 1947. aastast on linna nimi Kaliningrad. Samas on kohalike noorte seas väga populaarne ja tavapärane öelda, et kodulinnast räägitakse kõnekeeles ka täna kui Königist – sõidan Königisse, elan Königis jne. Meil paluti selle üle mitte imestada, sest kohalikud tunnetavad endid ikkagi rohkem eurooplaste kui slaavlastena.
Königsbergis/Kaliningradis majutusime väga moodsasse Ibise keti hotelli, mille asukoht vanalinna ja kesklinna piiril on turistide jaoks ideaalne. Hotell vastas oma kolmest tärnist hoolimata igati meie põhjamaiste hotellide standardile. Väga puhtad ruumid, mugavus ja rikkalik hommikusöök andsid enamikele meie kohalikest majutuskohtadest silmad ette.
Juba esimesel õhtul oli aega linnaga tutvuda. Jalutasime lähedal asuval Lenini prospektil ja vanalinnas. Traditsioonilises mõttes vanalinna ega kesklinna seal muidugi enam pole - see pommitati sõjas maatasa.
Kuulsamad vaatamisväärsused on Kneiphofi saarel asuv katedraalikirik ja selle kõrvale taastatud kaluriküla. Kui kõigi kirikute vara (väljaarvatud üksikud erandid) on Venemaal antud Vene õigeusu kiriku alluvusse, siis katedraalist on püütud jätta muljet kui kirikust keset küla – kirik ei tegutse enam religioosse asutusena, vaid seal on väga uhke oreliga kontserdisaal ning muuseum. Katedraali ühe torni all kambrikeses tegutseb praegu katoliiklik kabel, teise torni all aga õigeusu kabel. Kirikus endas on võimalus kuulata 8000 vilega väga võimsat ja imelise kõlaga orelit. Oreli viled on tehtud Potsdamis Saksamaal, puitosad kohalike puidumeistrite poolt.
Königsbergi hiilgeaegu meenutavas Kalurikülas on rida 18.-20. sajandi alguse ehitusstiile tutvustavaid maju, mis on praegu ilmselgelt suunatud turistidele – neis asuvad arvukad kohvikud, restoranid, spaad, hotellid.
Esimese päeva õhtul maabusime hoopis seal lähedal asuvasse õlleputkasse. Nimelt asub Kaluriküla kõrval suur Victoria Supermarket, kuhu läksime kohalikke hindu uurima ja õhtuks süüa ostma. Pood oli põnev ja kui asusime turvamehe käest küsima, missugust kohalikku õllemarki ta meile soovitaks, näitas mees kellale, et oleme oma alkoholi ostusooviga 4 minutit hiljaks jäänud. Ka Venemaal ei müüda poodidest enam peale kella 22 alkoholi. Seejärel juhatas turvamees meid lahkelt poe vastas asuvasse õlleputkasse, mis kaupleb joogiga kella 24-ni. Kioski juures kihas elu, kõik kunded olid viisakad kohalikud elanikud. Putkas pakuti üle 20 sordi pudeliõlut, eriti minev kaup oli lahtine pudelites kaasamüüdav valgevene õlu.
Jook oli aus, kodune, selgitamata ja mahedamaitseline – ½ liitrit maksis 105 rubla (nii umbes 2 eurot). Avalikus linnaruumis on alkoholitarbimine keelatud, mis tähendab, et napsisõbrad liiguvad ringi, pudelid paberkottidesse peidetult näpus. Politsei silme alla ei soovinud keegi jääda - see omakorda tähendas seda, et padujoobes inimesi tänavatel sisuliselt ei näe.
Linna kuulsaim inimene läbi aegade on kindlasti Köningsbergis eluaeg elanud ja sinna maetud Immanuel Kant, kellest räägiti mitmeid rohkem ja vähem legendaarseid lugusid. Igatahes lubas kohalik giid, et kui me hirmsasti soovime millegi täitumist, siis korraldab ta meie kirja edastamise Kantile, sest Kant pidavat kõik soovid täitma. Kanti ja tema haua „teene“ on ka see, et kohalik katedraal üldse uuesti üles ehitati, sest pärast sõda veeti sellelt saarekeselt kive laevakoormate kaupa Venemaale purustatud linnade taastamiseks…
Mõned kontrastid olid veel. Omaaegse kuulsa Königsbergi kuningalossi asemel laiuvad täna maatasa tehtud varemed, kus tehakse arheoloogilisi kaevamisi ja mille maa-aluste käikude kohta räägitakse lõputuid legende. Lossi ühele osale on peale ehitatud mitmetahuline paarikümnekorruseline koloss-ehitis, mis pole kunagi kasutuses olnud - seisab niimoodi juba aastaid tühjana. Selle eraisikust omanik hõõrub ainult käsi, sest piirkonna kinnisvarahinnad aina tõusevad, lisaks on üsna ametlikul tasandil käimas plaanid kuningalossi taastamise kohta.
Linn on uhke oma vana ja suure loomaaia üle, mis on umbes sama suur kui Tallinna oma. Köningsbergi loomaaias pole võimalik näha näiteks jääkarusid ja nii mõndagi muud liiki, mida oleks eeldanud. Loomaaia elanike tingimused on Tallinna loomaaia pidevalt uuenevate tingimustega harjunute jaoks juba ajast ja arust.
Kindlasti viiakse kõik turismigrupid vaatama kohalikku botaanikaaeda. Eraalgatusena asutatud botaanikaaed kuulub nüüd I. Kanti nimelisele ülikoolile ning on üsna vastuolulises olukorras. Ühelt poolt omatakse suurepärast puude kollektsiooni, teisalt on äärmiselt õnnetus seisus suletud kasvuhooned, roosiaed (paarikümne sordi ümber) ja ka üldine väljanägemine on küllaltki nigel. Viimasel kümnendil on botaanikaed pidanud oma tegevust finantseerima omavahendite arvelt, mis tähendabki ainult piletiga sisenevaid külalisi ja oma teenuste müüki. Pilet maksab 80 rubla (~1,5 eurot) ja külastajaid oli sel kaunil suvelõpupäeval lisaks meie grupile ainult 5-6. Andsin minagi oma panuse botaanikaaia arendamisse, ostes värava juurest 50-rublase (~1 euro) lehtkaktuse taimekese ja tundsin seetõttu end pärast piiri ületades tõelise kontrabandistina…
Kindlasti võiks veel kirjutada pikalt linna äärepiirkondades tänavate kaupa säilinud saksaaegsetest imepärastest juugendvilladest, Jantarnõi linna merevaigukaevandustest, Svetlogorski (Rauscheni) suvituslinnast ja Kura sääre „tantsivatest metsadest“. Piirkonnas on tõesti palju vaatamisväärset ja soovitan soojalt seda oma silmaga vaatama minna. Kes tahab piirkonnast veel põhjalikumalt lugeda, soovitan lugeda tuntud rännumehe Toomas Jüriado 3-osalist reisiblogi http://toomasjuriado.blogspot.
LOE LISA!
Immanuel Kant (22.04.1724 Königsberg –12.02.1804 Königsberg) oli saksa filosoof. Immanuel Kant sündis Ida-Preisimaal Königsbergi (tänapäeval tuntud kui Kaliningrad) linnas sadulsepa peres. Kantide esivanemad Cantid olid arvatavasti pärit Šotimaalt.
Kanti ema oli vaga kristlane, pietist, kes nõudis usulises elus ja ka kõiges muus täpsust ja rangust. Selle puritaanlikkuse ja ranguse pitserit kandis kogu Kanti elu ja ka tema filosoofilised tööd.
Tema nooruspõlv ja õpinguaastad olid vaiksed ja silmatorkamatud. 1740. aastal asus ta õppima Leibnizi ja Wolffi filosoofiat ning Newtoni matemaatikat kohalikus ülikoolis Martin Knutseni juhendamise all. 1755 sai ta samas ülikoolis lektoriks ja 1770 professoriks. Kant oli keskajast alates esimene suur filosoof, kes töötas ülikoolis õppejõuna.
Praktiliselt kogu Kanti elu möödus kodulinnas, ta oli väikest kasvu, kehaliselt nõrk ja põdur. Lugupeetud professor oli kodulinnas tuntud oma korrapäraste eluviiside ja pedantsete harjumustega. Königsberglased võisid nende akna alt oma igapäevasel jalutuskaigul mööduva Kanti järgi kelli seada. Kuigi ta hindas head seltskonda ja võõrustas tihti lõunalauas külalisi, jäi ta elu lõpuni üksikuks.
Kant suri oma kodulinnas 1804. aastal, tema hauamonumendile on kirjutatud read: "Kaks asja täidavad ikka ja jälle mu meele imetluse ja aukartusega, üha sagedamini ja tungivamalt pöördub mu mõte nende juurde tagasi: tähistaevas minu pea kohal ja kõlblusseadus mu sees".
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
