1. detsembril toimub järjekordne kontsert Reval Folgi pikas ja lõputus kontsertide ahelas -Gabbi ja Säde kontsert Reval Folk küünlavalgel. Säde Tatar Eestist ja Gabbi Dluzewski Rootsist esinevad koos kell 19 Vanalinna Muusikamajas. Ticketeri eelmüügis on pääsud soodsamad.

Reval Folk küsis Gabbilt mõned küsimused

Sa oled olnud huvitatud ja mänginud rokkmuusikat. Kuidas sai Sinust folkmuusik ja kas Sinu sees elab veel ka rokkmuusik?

Jah. Kui inimesed küsivad, mis pilli ma mängin, siis vastan endiselt, et elektrikitarri. Olen koos rokkmuusikaga üles kasvanud ning kitarr ongi minu folkmuusika. Olen alati olnud huvitatud muusika kõigist erinevatest tahkudest. Mu vend viis mind pärimusmuusika festivalile, kui olin 16 aastat vana. Olin huvitatud, kuid sellel hetkel ma ei teadnud, et see on muusika, mida ma võiksin isegi mängida. Olin siis rohkem huvitatud sellest, kuidas integreerida pärimusmuusikat oma rokkmuusikasse. Oma rokkbändiga Mad Artwork tuuritades hakkasin aga rohkem huvituma sellest, kuidas tegelikult pärimusmuusikat hästi mängida ning seetõttu asusin ka Rootsi traditsioonilist muusikat õppima. Sellest ajast peale on juhtunud palju asju ning tänasel päeval olen täiskohaga pärimusmuusik, kes tuuritab mööda maailma ringi Fränderiga.

Kas Sa vahel ka oma kitarri mängid?

Jah, mängin. Mitte väga tihti aga olen selles endiselt päris hea.

Kes on rokkmuusikas Sinu suurimad inspireerijad, kes on puudutanud Sinu südant ning Sind endiselt mõjutavad?

Kõik suured albumid lähevad mulle korda, hoolimata žanritest. Kuna ma olen rokkmuusikaga üles kasvanud, siis seda olen lihtsalt kõige rohkem kuulanud. Seega, kui ma mängin või lugusid loon, on rokk mulle siiski suureks inspiratsiooniks.

Reval folk küsis ühe küsimuse ka teiselt esinejalt, Säde Tatralt:

Säde, kuidas viis Su tee Sind Rootsi ja kuidas hakkasid huvi tundma Rootsi muusika vastu?

Ma sattusin 2011. aasta suvel täiesti juhuslikult August Pulsti Õpistu kaudu maailmamuusikalaagrisse Etno, mis toimus Rootsis. Lisaks kohtumisele saja muusikuga, kuulsin ka palju muusikat ja keeli erinevatest maailma nurkadest, mille kõlast mul polnud varem aimugi. Armusin esimesest silmapilgust Rootsi pärimusmuusika melanhoolsetesse meloodiatesse ja rütmilistesse mängudesse. Samuti rootsi keele kõlasse, mis oli muusikale vastupidiselt sillerdav ja rõõmus.

Nii läksin aasta pärast samasse laagrisse tagasi ja kaks aastat pärast Rootsi esimest külastust otsustasin sinna elama minna. Esialgsest poole aasta pikkusest plaanist kujunes neli aastat. Tänaseks tunnen ennast Rootsi muusikas sama kodus kui Eesti omas ja see sillerdav keel on ka märkamatult külge hakanud.”

 

Sarnased artiklid