Riinu Lepa kaitses 2008.aastal Audentese Ärikoolis magistritööd, milles ta vaatles keskkonnateadlikkust kui väärtust Eesti ehitusettevõtete juhtimises. Toome kokkuvõtte sellest põnevast tööst ka meie lugejateni.

ÜRO keskkonnaprogrammi (UNEP) hinnangul kasutatakse 40-45% esmasest energiast Euroopas hoonetes. Seega on ehitussektor seotud suure osa heitgaaside, ja seeläbi kriitilise kliimasoojenemise, tekkega. Kuigi võib märgata suurenenud tähelepanu ehitussektori keskkonnasõbralikumaks muutmisel (ÜRO ja Euroopa Komisjoni poolt on algatatud programmid), ei ole olulisi tulemusi veel ehitussektori keskkonnakoormuse vähendamises saavutatud. Samas on ÜRO aruande kohaselt juba praegu olemasoleva tehnoloogiaga võimalik ehitussektoris saavutada tulemused, mis on suuremad kui Kyoto protokollis püstitatud eesmärgid.

Eestis on tuhatkond ehitusfirmat. Tõeliselt keskkonnasõbralikku ehitust esindav ökoehituse nišš on vaid väga väike osa kogu ehitusturu mahust. Peaaegu poole ehitusturu käibest loovad Äripäeva pingerea järgi esikümnesse kuuluvad ehitusfirmad. Eesti ehitussektoris ei ole keskkonnaalane vastutus riigi poolt reguleeritud. Kirjutamata reegliks on kujunenud ISO keskkonnastandardi järgimine. Suuremad ehitusfirmad rakendavad vabatahtlikult seda standardit tuues oma igapäeva tegevused ehitusplatsil ja kontoris pideva järelvalve ja aruandluse alla.

Arvestades ehitussektori panust keskkonnaprobleemidesse, oleks kõige kriitilisemad tegevused hoonete energiasäästlikumaks muutmine, materjalide keskkonnasõbralikum tootmine ja transport. Just nende tegevuste kaudu hindab ÜRO oluliste muudatuste võimalikkust. Olemasolevat praktikat järgides on Eestis kriitiliste keskkonnamõjude vähendamine ehitussektori kaudu äärmiselt aeglane kui mitte öelda paigalseisev protsess.

Tulemuste saavutamiseks ei ole piisav kui jääda ootama ja lootma riigi poolt tulevate regulatsioonide peale. Ettevõtted peaksid ise olema proaktiivsed ning koostöös riigiga välja töötama tegevuspraktikad, mis on vastutustundlikud ühiskonna ja keskkonna suhtes. Inimkond on viimased 20 aastat elanud negatiivse ökoloogilise jalajäljega, st. kasutanud tulevaste põlvkondade ressursse. See protsess ei muutu, kui me ise – indiviidid, ettevõtted, organisatsioonid, riigid – seda ei muuda. Võtmesõnaks on vastutuse võtmine oma tegevuse ja selle mõjude eest pikemas perspektiivis.

Ettevõtte sotsiaalse vastutuse (Corporate Social Responsibility, CSR) kontseptsioon on üha laiemat kõlapinda leidmas kogu maailmas. Tuhanded ettevõtted üle maailma koostavad iga-aastaseid aruandeid avalikustamaks oma tegevusi ja tulevikuplaane, mis on suunatud vastutuse võtmisega ühiskonna ja keskkonna ees. Ka Eestis on sellealane tegevus hoogu kogumas. Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumi (www.csr.ee) poolt on teostatud mitmeid uuringuid Eesti ettevõtete seas, loodud on vastutustundlikku ettevõtluse indeks, jms. Ehitussektoris ei ole siiski ei rahvusvaheliselt ega ka Eestis sotsiaalse vastutuse alast tegevust toimunud.

Et ettevõttel oleks võimalik võtta sügav vastutustunne oma tegevuse mõjude eest ühiskonnale ja keskkonnale, peaksid olema täidetud järgmised tingimused:

·       Ettevõttel peaksid olema vastutustundlikud väärtused, mis on seotud ettevõtte strateegiasse. Need väärtused peaksid olema kogu ettevõttes ühiselt defineeritud ja väärtustatud, luues niimoodi organisatsioonile identiteedi.

·       Vastutustundlike väärtuste põhine strateegiline planeerimine peaks olema ellu viidud algusest lõpuni, st eesmärkide defineerimisest tegevuste planeerimiseni, elluviimiseni ning tulemuste mõõtmiseni ja analüüsimiseni. Seda selleks, et kindlustada nende väärtuste efektiivne reaalsusesse jõudmine.

·       Tehtud peaks olema ka ettevõtte keskkonnamõju analüüs, mille alusel luua kahjulike keskkonnamõjudega tegelemiseks konkreetne tegevuskava.

Artikli autor teostas märtsis 2008 uuringu Eesti neljas suuremas ehitusettevõttes (Eesti Ehitus AS, Koger & Partnerid AS, Merko Ehitus AS, YIT Ehitus AS) eesmärgiga kaardistada ettevõtete mentaliteeti keskkonna suhtes ja keskkonnaalaseid strateegilisi plaane 3-5 aasta lõikes. Uuringust selgus, et kuigi Eesti suured ehitusettevõtted rajanevad oma tegevuse ametlikult defineeritud väärtustele, ei ole keskkond nende väärtuste hulgas (esindatud olid näiteks usaldusväärsus, kvaliteet, efektiivsus, julgus, jms.). Keskkonda võib teatud määral pidada ehitusettevõtetes mitteametlikuks väärtuseks, kuna uuritud ettevõtted rakendavad vabatahtlikult ISO keskkonnastandardit. Samas kerkib siin esile probleem. Nimelt näevad ehitusettevõtted oma keskkonnamõju ainult ehitustegevusega seotult. See tähendab, et standardi abil on kontrolli alla võetud ehitusplatsil toimuv (tolm, müra, jäätmed, jms), kuid materjalide ja hoone ekspluatatsiooni ajal tekkivad keskkonnamõjud on ehitusettevõtete hinnangul teiste osapoolte kanda. Vaadates ehitusteenuse loomise ahelas olevaid osapooli – tellija, arendaja, arhitekt, projekteerija, ehitaja – siis omistades kõigile täpselt nende tegevusega seotud keskkonnamõjud, jääb suur osa mõjudest nö. õhku rippuma. Otseselt ei ole näiteks hoone energiasäästlikkus kellegi vastutusalas. Kui eesmärgiks on vastutustundlik ja perspektiiviga ühiskonda ja keskkonda arvestav ehitus, siis tekib küsimus – kes vastutab lõpptulemuse ehk hoone keskkonnamõjude eest? Veelgi olulisem küsimus – kes peaks vastutama lõpptulemuse ehk hoone keskkonnamõjude eest?

Analüüsides ehitusettevõtete valmisolekut laiema vastutustunde, kui nende igapäeva tegevus ehitusplatsil, võtmiseks selgus, et ehitusettevõtted ei ole selleks veel valmis. Intervjueeritavad rõhutasid üksmeelselt, et ehitaja ei saa võtta laiemat vastutust, kuna neile antakse projekt ette ning nemad on ainult teostajad. Analüüsist selgus, et ehitusettevõtetes esineb individualistlik identiteedi orientatsioon, mille tõttu ettevõtted näevad ennast eraldiseisva üksusena ühiskonnas. Oma rolli ehituse keskkonnasäästlikumaks muutmisel ehitusettevõtted ei näe. Pigem oodatakse riigi poolt valdkonna reguleerimist ja võrdsete võimaluste ja kohustuste loomist ehitusettevõtetele. Ühiskonnale suunatud tegevused on ehitusettevõtetes hetkel keskkonnastandard, sponsorlusprogrammid ja lühiajaline riskijuhtimine. Sügavama sotsiaalse (sh. keskkonnaalase) vastutuse võtmine eeldab aga kõrgemat teadvustatuse taset ühiskonnas ja tihedat koostööd riigi ja ettevõtluse vahel.

Uuringu tulemused näitasid, et pikaajaline tuleviku ja uuenduslikkuse planeerimine on ehitusettevõtetes vähene. Ehitusettevõtted vaatavad ette üsna lühikese ajaperioodi peale peamise huviga hoida jooksvad kulud võimalikud madalad ja lühiajalised kasud võimalikult kõrged. Strateegilises planeerimises arvestatakse peamiselt kasumi ja turuosa kasvu ning laiemad majanduslikud ja keskkonnaalased muutused väliskeskkonnas ei ole strateegia loomisel analüüsi kaasatud. Küsitletute ühine arusaam on, et ehitusettevõtet ei mõjuta mainitud muutused oluliselt. Inimesed vajavad eluasemeid endiselt ning kui tulevikus tekivad piirangud materjalide tootmisele või transpordile, siis mõjutab see eelkõige materjalitootjaid. Küsitletute hinnangul on ehitusettevõtetel piisavalt paindlik positsioon ehitusteenuse pakkumise ahelas ja nad suudavad muutuvates oludes nende muudatustega jooksvalt kaasa minna.

Sotsiaalselt vastutustundlik ettevõtlus ei ole ilma pikaajalise planeerimiseta ja tulevikumuutustega arvestamata võimalik. Võimalusi keskkonnaalaseks uuenduslikkuseks ehitusettevõtetes oleks mitmeid: rahvusvaheline koostöö, pidev tehnoloogia ja metoodika parendamine, ühiskondlik aktiivsus, tulevikku vaatamine ja valmisolek. Praegu aga liiguvad ehitusettevõtted konkurentsivõime languse kartuses enamasti ühes rütmis ning ei soovi teistest erineda ning nö. mõni samm eespool käia. Tihenevas konkurentsis kujuneb innovatsioon ja sotsiaalne vastutus aspektiks, millega eristuda ja kliendile parimat lahendust pakkuda. Suhted sidusgruppidega, maine, klientide usaldus on olulised kriteeriumid lisaks kvaliteedile. Sotsiaalne vastutustunne mitte ei vähenda konkurentsivõimet vaid annab võimaluse loovuse ja innovatsiooni kaudu seda tõsta. Kartuses konkurentsist välja langeda lastakse käest võimalus teha midagi tõeliselt konkurentsieelist loovat.

Uuringu ja analüüsi tulemustest lähtuvalt teeb autor ettepanekuid järgnevate tegevuste suhtes, mis aitaksid ehitussektorist tulenevaid kahjulikke keskkonnamõjusid juhtida ja vähendada.

1)     Kontsentreeruda tuleks sektoripõhisele sotsiaalse vastutuse uurimisele ja planeerimisele. Uuringust selgus, et kõiki sektoreid haaravate vastutustundliku ettevõtluse ettepanekutega ehitussektorile lähenemine ei oleks efektiivne, kuna vajalik on spetsiifiline eeltöö ehitussektori ettevalmistamiseks sotsiaalse vastutustunde integreerimiseks oma tegevusse.

2)     Tuleks teostada keskkonnaalase vastutuse jaotamine ehitustegevuse protsessis osalevate osapoolte vahel. Hoonete ökoloogilist jalajälge vaadeldatakse reeglina tervikuna arvestades olelusringi printsiipi, st. ehitusmaterjalide tootmise, transpordi, ehitustegevuse, kasutamise ja lammutamise ning taaskasutamise protsessides tekkivad keskkonnamõjud liidetakse kokku. Ehitusteenuse lõpptulemuse loomisel aga osalevad mitmed osapooled, kellel kõigil on kontroll vaid piiratud aspektide üle. Keskkonnaalase vastutuse jaotamine osapoolte vahel peaks olema riiklikul tasandil määratletud. Kasutada saaks juba ka teiste riikide kogemusi.

3)     Tuleks luua ehitussektorit jätkusuutlikusele suunavaid majandushoobasid. Olemasolevad majanduslikud vahendid ei reguleeri ehitussektorit niimoodi, et oleks eelistatud ja toetatud keskkonnasõbralikum ehitus. Oluline osa ehituses jätkusuutlikkuse saavutamiseks on hoonete energiasäästlikumaks muutmine. Hetkel ei ole Eestis energiasääslikkus eelistatud, st nõudlust ei üritata riiklikul tasandil reguleerida. Samuti ei ole eelistatud keskkonnasäästlikumad materjalid.

Artikkel on kirjutatud autori magistritöö „Keskkonnateadlikkus kui väärtus Eesti ehitusettevõtete juhtimises” andmetel.

Loe lisaks:

KESKKONNATEADLIKKUS KUI VÄÄRTUS EESTI EHITUSETTEVÕTETE JUHTIMISES - Riinu Lepa

Artikli autor: Riinu Lepa

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta