Mõeldes bioloogilisele mitmekesisusele, meenuvad enamikule esimesena Eesti rikkalikud puisniidud, loopealsed, õige pea ka Amazonase vihmametsad ning korallrahud. Ent miljonite liikide leidmiseks ühest kohast ei pea tegema muud, kui astuma sammu mulla suunas. Pole oluline, kas tegemist on mõne mullalapiga linnas parkimisplatsi nurgas, põllumajandusmaa või metsaga, siiski leiame sealt palju liigirikast elustikku. Ainuüksi peotäies mullas on enam organisme kui planeedil Maa eales inimesi on elanud.

Enamikule tuttavad mullaelustiku esindajad on mullamutid ja vihmaussid, keda nimetatakse ka mulla megafaunaks. Ometi on lisaks neile ka palju neist väiksemaid ning veelgi väiksemaid, lausa mikroskoopilisi organisme. Neid nimetatakse üldistavalt mulla meso- või mikrofaunaks (nt mikrolülijalgsed, nematoodid, amööbid, valgelimuklased), aga ka mikroflooraks (nt bakterid ja vetikad). Just nende liigirikkus ületab kordades maapealse bioloogilise mitmekesisuse, mida oleme harjunud taimede, loomade ja lindude kujul nägema.

Bioloogiline mitmekesisus ei ole aga alati seotud organismide arvukusega. Arvukas mullaelustik võib koosneda väga paljudest liikidest, aga ka vaid üksikutest. Viimast juhtub eelkõige vaid sellisel juhul, kui mulda on tõsiselt kahjustanud näiteks reostus või mõni muu probleem, mis on koos mullaviljakusega hävitanud ka enamiku sealsest elurikkusest. Niisugustes muldades on säilinud vaid vähenõudlikud liigid, kelle jaoks ei ole näiteks kõrgenenud saastetase eriline probleem. Sellist nähtust võib põhjustada ka näiteks pidev pestitsiidide kasutamine.

Stockholm Resilience Centeri hiljutise uuringu järgi on üks kõige pakilisem probleem maailmas bioloogilise mitmekesisuse kadumine. Võttes arvesse, et ligikaudu veerand maailma bioloogilisest mitmekesisusest peitub mullas, on tegemist kriitilise bioloogilise mitmekesisuse leiupaigaga. Ometi ei oska inimkond praegu enamiku nende organismide liike määrata. Ammugi ei teata nende kõigi ülesannet ja rolli mullaprotessides ega ka ökosüsteemis laiemalt.

Mullaelustiku liigirikkus sõltub eelkõige mulla omadustest (nt orgaanilise aine sisaldusest, niikusest, mullaosakeste suurusest jne), aga ka näiteks kliimast. Seega võib liigirikkus suures osas varieeruda. Näiteks leiti eemisel aastal New Yorki Central Parki mullaproovide analüüsimisel, et pargi mullas elab vähemalt 170 000 eri liiki mikroorganismi. Sõltuvalt piirkonnast ja tingimustest võib leida ühest grammist mullast (umbes üks teelusikatäis õhkkuiva mulda) paar tuhat kuni mitu miljonit bakteriliiki. Kogu maailma mullaelustiku liigirikkust võib praegu vaid ennustada, sest uurimata alasid on väga palju.

FOTO: Üks noor (st mitte täiskasvanu) mullalest (autor: P.Vacht)

Võib tunduda, et kogu mullas toimuv on võrreldes savannides, vihmametsades ja ookeanides toimuvaga suhteliselt igav. Tegemist on ju vaid väikeste organismidega, kes aitavad meil lagundada orgaanilist ainet. Tegelikult võib julgelt öelda, et mullaelustik pole vaid tohutult mitmekesine, vaid kogu mullas toimuv sarnaneb märksa enam põnevusfilmile kui maapealsed stsenaariumid.

Tsiteerides mullaökoloog Sophie S. Parkerit, võib kirjeldada mullas toimuvat näiteks järgnevalt: „Seal all on päris julm elu. Mullabakteri elu pole sugugi lihtne. Sa võid iga hetk ära kuivada, toit on raskesti kättesaadav. Paljud suuremad loomad tahavad sind pidevalt ära süüa, ja mitte ainult - nad soovivad sind elusalt nahka pista. Kui sa oled taimekahjur, võid sa üritada rünnata mõnda taime ja sealtkaudu oma toitu saada, ent ka juurtel on terve rida kaitsemehhanisme, kuidas nad end sinu eest kaitsta saavad.”

Aga mis on kõikide nende miljardite organismide ülesanne? Aus vastus: lõplikult me seda ei teagi. Teame, et enamik mullaelustikust osaleb aktiivselt aineringetes, lagundades taimset ja loomset varist (langenud puulehed, hukkunud loomad, lõppude-lõpuks kõik elusorganismid, sh inimesed). Nii on mullas näiteks baktereid, kes suudavad erinevalt taimedest muundada õhus sisalduvat lämmastikku taimedele kättesaadavaks toitaineks. Sellised bakterid on abiks paljudele põllumeestele, aga ka looduslikult kasvavatele taimedele, nt hallile lepale.

Teisi organisme, näiteks mullalesti, on nii ülesannetelt, väljanägemiselt kui ka eluealt jällegi väga erinevaid – leidub nii neid, kes toituvad näiteks vaid seentest või vetikatest kui ka neid, kes toituvad teistest endasugustest, taimedest või ümarussidest ehk nematoodidest. Samuti varieerub nende välimus läbikumavatest ja uhketest mustritest kuni paksude kaitsekestadeni. Kui mõned mullalestad võivad elada vaid paar nädalat, siis leidub ka selliseid, kelle eluiga küündib mitme aastani. Tegemist on ühe mõõtmetelt väikseima organismirühmaga, kes võib elada nii pikalt. Seega võib enamikus muldades pidada lestakooslusi oma ülesannetelt väga mitmekesiseks.

FOTOD: Mõned mullas elavad sarvlestad, suurus ca 0,5 mm (Autor: P. Vacht)

Mõned organismid on mullas tähtsamad kui teised. Neid, kes loovad paljudele teistele elusolenditele eluks vajalikke tingimusi, nimetatakse ökosüsteemi insenerideks. Nende hulka kuuluvad nii paljud mullavetikad kui ka näiteks sipelgad ja termiidid. Kuna sipelgate elutegevusest möödub suur osa maa all, loetakse ka neid tihti mullaelustiku osaks. Termiidid suudavad oma hiiglaslike pesade ja maa-aluste käikudega takistada kõrbestumist ning säilitada oma pesastruktuuride abil mullaniiskust. Mullavetikad on jällegi üks esimene rühm, kes asub elama vee või jää alt paljandunud kivimikihile – algab mullateke.

Mullaelustiku üks tähtis ülesanne on käivitada ja reguleerida ka mullas toimuvaid ökoloogilisi ja biokeemilisi protsesse. Nii võivad näiteks mullas elavad lülijalgsed reguleerida taimede jaoks kahjulike nematoodide arvukust. Paljud bakterid on see-eest võimelised oma keharakkudesse väärtuslikke toitaineid koguma, et need mullast nii kiiresti vihma mõjul välja ei uhtuks, ja eraldada neid järk-järgult pärast üksikute bakterite surma nende kehade lagunemisel keskkonda.

Teades, et tegemist on inimkonna jaoks äärmiselt kasulike organismidega, võib tekkida mõte, et miks me neid ometi enda hüvanguks kasutada ei saa. Saame ning kasutataksegi. Osates mullaelustikku õigesti mõjutada, läheb ka mullal ning seejärel omakorda kasvatataval saagil hästi. Põhitõdesid juba mõistame – neile meeldib, kui muld on piisavalt niiske, parasjagu õhustatud ning selles on piisavalt toitu (orgaanilist materjali). Samuti on mullaelustiku kooslus seda terviklikum, mida vähem seda häirime (nt kündmisega).

Ent on veel väga palju selliseid mullas toimuvaid ökoloogilisi protsesse, mille toimimist me sada protsenti ei mõista. Raskusi on isegi mõnedele organismisele iseäraliku käitumise selgitamisega: küsimusi püstitab näiteks Eatoniana perekonda kuuluv mullalest, kelle tagumised jalad meenutavad pudeliharju ning kes nende jalgadega aeg-ajalt üllatavaid viibutusi teeb. Senini pole täpselt teada, kas tegemist on liikumist abistava eripära, kaitsemehhanismi, aistingumeele või sootunnusega.

Enamikust liigirikastest ökosüsteemidest leiame ohtrasti ka neid mullaorganisme, kelle iseärasused võivad pakkuda lahendust inimeste probleemidele. Mullaelustiku hulgast on leitud näiteks looduslikke antidepressante ja ka teisi ravimeid. Ka viimastel aastatel on mullaelustik teadlasi positiivselt üllatanud uute potentsiaalsete ravimitega, millest loodetakse välja töötada nn uue põlvkonna antibiootikum. Ameerika Ühendriikides on käsil ka projekt, kus soovitakse analüüsida muldi üle kogu maailma, et nendest uusi kasulikke liike otsida. Selleks on palutud teadlastele saata oma koduaia mullaproove. Seega võib väita, et ka iga eestlase tagaaias võib teoreetiliselt leiduda uus vähiravim või mõni muu kasulik arstim.

Üldisemalt vaadates osutavad need miljardid organismid inimkonnale meile tihti märkamatult väga paljusid teenuseid (nn ökosüsteemiteenused). Ilma nende organismideta upuksime näiteks lagunemata bioloogilistesse jäätmetesse, meie muldades poleks väärtuslikke toitaineid ning meil puuduks viljakas muld, milles kasvatada endale toitu, ja kiud kangakudumiseks. Samuti puuduksid ka kõik teised taimed, mille tagajärjel poleks meil piisavalt õhuhapnikku, rääkimata kogu ülejäänud bioloogilise mitmekesisuse kaost, mis samadest teguritest sõltub. Seega võib öelda, et kui muld on elu alus, siis ilma mullaelustikuta poleks meil jällegi mulda.

Loe lisa!

MTÜ Eesti Mullateaduse Selts

Bioneer "Elu saab alguse mullast"

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta