Rohelise turunduse võimalused

Roheline turundus on üheks võimaluseks, kuidas inimkond suurte ja tähtsate valikute lävel seistes suudaks kaasa aidata ökosüsteemi tasakaalu säilimisele. Roheline turundus ongi eelkõige seotud loodusressursside ammendumise ja saastatuse probleemidega. Roheline turundus on küll vajalik, et inimkond jõuaks jätkusuutlikule teele, kuid rohelisest turundusest üksi ei piisa. Vaja on ka heaolu ümber defi neerimist. Kuna “heaolu” (see, kuhu me pürgime) on sotsiaalselt konstrueeritud, siis on võimalik seda ka muuta. See on küll möödapääsmatu teema, kuid mitte selle ajakirja teema.

Rohelise turunduse filosoofia tuumaks on tehnoloogia, mille eesmärgiks saavutada loodusega tasakaal ja vähendada tarbimise keskkonnamõju. Inimkond ületas tarbimisega maakera taastootmisvõime juba 1980. aastatel. Loomulikult on kõige rohelisem üldse mitte toota ja üldse mitte tarbida. Paraku pole see aga reaalne.

Rohelise turunduse mõiste alla peaks mahtuma kogu organisatsiooni tootmistehnoloogia, eesmärgiga minimaalne keskkonnakahju (seda nii sisendite ehk ressursside näol kui ka väljundite ehk saastatuse näol). Rohelise turunduse mõiste alla mahuvad ka organisatsiooni- ja juhtimiskultuur, pakendamine, toote analüüs „hällist-hauani“(selgitamaks toote keskkonnakahjulikkuse tegelikku suurust), organisatsiooni ökoloogilise jalajälje analüüs, keskkondliku vastutuse raport ning aus ja tarbijat hariv turunduskommunikatsioon – roheline turunduskommunikatsioon.

Rohelisest turundusest hakkab omakorda välja kasvama veelgi revolutsioonilisem suund – ökoloogiline disain. Ökoloogilise disaini tuum on “hällist hällini” fi losoofia. Hällist hällini (cradle to cradle) lähtub lihtsast loogikast – jäägid = toit. Ideaalis tähendab see, et tootmine on osa looduslikust aineringest. Selle asemel, et tootmisjäägid reostaksid loodust, võiksid nad olla uue tootepõlvkonna toit (tooraine). Selle tootmispõhimõtte, kus peetakse silmas kogu toote olelustsüklit elik hällist hällini kontseptsiooni, mõtlesid välja Ameerika arhitekt William McDonough ja Saksa keemik Michael Braungart. Lisaks keskkonnasäästmisele peab ökoloogiline disain oluliseks ka funktsionaalsust, rõhuga intelligentsel disainil.

Parim ökoloogilise disaini kohalik näide on moekunstnik Reet Ausi taaskasutusmood. Taaskasutusmoe põhimõte on, et algmaterjali (olgu selleks pintsak, voodilina või triiksärk) suhtutakse kui kangasse. Parim rohelise turunduse lokaalne eeskuju on aga trükifi rma Ecoprint.

Jaga: