Oht langeda ühe kiskjaliigi saagiks võib tingida erinevatel saakliikidel sarnaste hoiatushäälitsuste kasutamist. Hoiatus on mõistetav kõigile ning suhteliselt odav, sest teave levib kiiresti ka hoiataja kiskja eest varju jäämisel. Hoiatus võib anda teavet kiskjaliigi ja lähenemissuuna, samuti suuruse, kauguse või käitumise kohta. Seepärast on kasulik mõista sarnase ökoloogia või sama elupaika jagavate liikide hoiatusi.

Vareslaste kognitiivsed võimed on loomariigi ühed parimad. Aeg-ajalt võivad nad enesele kõhutäie tagamiseks hoiatada kaaslasi toitumiskohast eemale peletamiseks ka reaalse ohu puududes. Seega tuleb kasuks nii enda kui ka lähiliikide hoiatuste eristamise oskus – näiteks hakki ohustav kiskja ei pruugi ohtlik olla temast neli korda suuremale rongale. Samuti tuleb kasuks kohalike olude tundmine, sest kui toitumiskohas ei ela liigile ohtlikke kiskjaid, ei ole ka mõistlik reageerida mõne teise liigi hoiatusele.

Ronkade võimet eristada teise ronga ja haki hoiatusi uuriti Austrias Cumberlandi looduspargis lihtsa katse abil. Sealsetes huntide ning metssigade aedikutes on loomade toitmisel rongad ja hakid sagedased külalised, kuna saavad sealt kerge vaevaga süüa. Sealjuures langeb huntide saagiks keskmiselt kaheksa ronka aastas; metssigade ohvriks ei ole 20 aasta jooksul langenud ainsatki ronka.

Toitmise ajaks asetati lähedusse kõlarid, millest mängiti ronkade toituma asudes haki või ronga hoiatushüüdu ning rasvatihase hüüdu üldise häälitsuse mõju uurimiseks. Kõlaritest kostnud hoiatused olid salvestatud sadade kilomeetrite kaugusel ja pärit tuttava isendi häälele reageerimise välistamiseks võõrastelt lindudelt; võõra isendi hoiatusele reageerimine oli teada juba varasemast, ning näitas, et hoiatushelid on evolutsiooniliselt suure stiimuliga isegi reaalse ohu puududes.

Pärast hoiatust lahkunud linnud loendati, analüüsimaks, kuivõrd tõsiselt hoiatust võeti või kui hästi seda mõisteti. Selgus, et mõlemas aedikus reageerisid rongad suhteliselt sarnaselt nii kõlanud ronga kui ka haki hoiatushüüule – alati mõned linnud lahkusid. Kuid metsseaaedikus ei erinenud ronkade reaktsioon haki ja rasvatihase hoiatushüüu puhul, mis vihjab, et rongad mõistavad küll lähiliigi hoiatust, kuid hindavad ka reaalset olukorda ehk kisklusriski ning ei reageeri asjatult. Seda ilmselt seepärast, et katses osalenud kohalikud linnud olid huntide ja metssigadega kokku puutunud ning on seetõttu ka riskist teadlikud.

Rongad said suurepäraselt hakkama nii liigikaaslase kui ka lähiliigi poolt antud hoiatuse hindamisega. Ilmselt on selline oskus evolutsioneerunud ronkade raipetoidulisuse tõttu – kõhutäie saamiseks peavad nad hindama reaalset ohtu, mitte põgenema esimest hoiatust kuuldes.

Reaalse olukorra hindamise oskus kaitseb ka vareslaste seas levinud libahoiatamiste eest. Ronkade seas on täheldatud seni vaid teadlikku tähelepanu kõrvalejuhtimist, kuid mitte valesignaalide kasutamist.

Nácarová J, Veselý P, Bugnyar T (2018). Ravens adjust their antipredatory responses to con‐ and hetero‐specific alarms to the perceived threat. Ethology, 00:1–8. https://doi.org/10.1111/eth.12764

Lugu pärineb Linnuvaatleja portaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Sarnased artiklid