Inimene on õppinud kasutama erinevaid kemikaale, mistõttu satub keskkonda aineid, mis teatud koguses on ohuks nii inimesele kui ka loomadele. Need ained võivad jõuada toiduahela tipus olevate loomadeni, sealhulgas inimese ning röövlindudeni, kuhjuvad seal, säilivad lühemat või pikemat aega kudedes ning halvemal juhul kahjustavad tervist või põhjustavad surma.

Kuigi röövlinnud on laia levikuga ning nende kasutamine ulatusliku piirkonna, näiteks kogu Euroopa, keskkonnamürkide jälgimisel mõistlik, ei sobi selleks siiski iga röövlind. Teadlased, teiste seas Madis Leivits Eesti Maaülikoolist, koostasid ülevaate, milles analüüsisid muuhulgas röövlindude levikut, rändlust, arvukust ja võimalikku kokkupuudet erinevate saasteallikatega, leidmaks kõige sobilikumad liigid, kelle koeproovide abil oleks võimalik hinnata keskkonna saastatust Euroopas.

Ülevaates keskenduti maismaa aineringetes leiduvatele ainetele: raskmetallidele, veterinaar- ja tavameditsiinis kasutatavatele ravimite jääkidele, pestitsiididele ja rotimürkidele. Pliid leidus enne töönduslikku kaevandamist ökosüsteemides vähe, kuid tänaseks on pliireostus koos teadmistega aine toksilisusest oluliselt kasvanud.

Praegu on plii kasutusel jahimoonas ja õngeraskustes ning nii jõuab see jahil hukkunud loomi süües röövlindu ning sarnaselt elavhõbedale on see linnule mürgine. Rotimürke kasutatakse laialdaselt põllumajanduses ja majapidamistes näriliste tõrjumiseks ning neis olevad ained mürgitavad aga lisaks närilisele ka neist toituva röövlinnu. Läbi toiduahela jõuavad röövlindu ka pestitsiidid ja tekitavad sigimisprobleeme.

Prügilatest, ravitud kariloomadest ning juhul, kui kanalisatsioonisetteid kasutatakse põllu väetamiseks (puhastusseadmed ei suuda jääke eraldada), jõuavad keskkonda ravimijäägid. Kuigi nende ringluse ja toime kohta on teadmised napid, on teada, et süües hukkunud kariloomi, keda on ravitud diklofenakiga, on sellest saadud mürgistuse tõttu halvas seisus mitmed kaeluskotkaste (Gyps sp.) asurkonnad (loe lisa siit, siit ja siit).

Ülevaatest selgus, et erinevate saasteainete tuvastamiseks kas autoga kokkupõrkel hukkunud või nälginud linnust on näiteks kaljukotkas (Aquila chrysaetos) sobilik plii, kanakull (Accipiter gentilis) sobilik elavhõbeda ning raisa-, raipe- ja kaeluskotkad sobilikud piirkondlike ravimijääkide tuvastamisel. Üleeuroopaliselt on saasteainete tuvastamiseks kõige sobilikumad aga hiireviu (Buteo buteo) ja kodukakk (Strix aluco), kes on levinud kogu Euroopas ning on suhteliselt paiksed – nende kudedesse ladestub teave kohalikest oludest – ja piisavalt arvukad, mistõttu puutuvad kõige tõenäolisemalt kokku kõigi eelmainitud ainetega.

Järeldused tuginevad toksiliste ainete ja liikide ökoloogiale ning erinevate piirkondade röövlindude uuringutele; üleeuroopalist andmestikku järelduste kontrollimiseks hetkel veel ei ole. Siiski on see esimene samm uuringute ühtlustamiseks, et jälgida Euroopa saastatust röövlindude abil kasutades samu liike.

Badry A, Krone O, Jaspers VLB, Mateo R, García-Fernández A, Leivits M, Shore RF (2020). Towards harmonisation of chemical monitoring using avian apex predators: Identification of key species for pan-European biomonitoring. Science of The Total Environment731: 139198 https://doi.org/10.1016/j.scitotenv.2020.139198

Lugu on pärit Linnuvaatleja teadusuudisteportaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi

Sarnased artiklid