Valgustusele kulub koduses elektritarbimises keskmiselt sama palju energiat kui erinevatele köögiabilistele (kas külmik või pesumasin või nõudepesumasin). Samas on säästupirnidega võimalik kokku hoida 80% valgustusele kuluvast energiast.

Lihtsad nipid

  • Kui lahkud ruumist, kustuta alati valgus.

  • Kui võimalik, vaheta vanad hõõglambid säästupirnide vastu.

  • Puhasta regulaarselt oma valgusteid – lampe ja kupleid, sest määrdunult langeb nende valgustustugevus kuni 20%.

  • Paigalda üldkasutatavatesse ruumidesse (trepikojad, keldrid, pööningud) võimalikult väikese võimsusega (kuni 40 W ) pirnid.

  • Kasuta rohkem kohtvalgustust, mis nõuab 1,5-2 korda väiksema võimsusega lampe kui ruumi üldvalgustus.

  • Kasuta trepikodade valgustuses ainult aegreleega automaatlüliteid ja jälgi elektrikilpide korrektset suletust.

  • Heledate seintega ruumides on valgustuse vajadus väiksem.

  • Pese aknaid regulaarselt, et võimalikult palju päevavalgust pääseks tuppa.

  • Puhasta ribikardinaid regulaarselt tolmust.

Ruumi valgustus nõuab vähemalt kahe suure asjaolu jälgimist: esiteks, et ruumi valgus oleks piisav ja arvestaks ruumi funktsiooni, ning teiseks tuleks jälgida, et valgustus tekitaks meeleolu. Kõige tähtsam on, et valgustus oleks piisav. Inimese silm tajub üsna hästi, kas valgust on vähe, palju või parasjagu. Tõenäoliselt on esmane, et ruumi valgustus oleks otstarbekohane ja ergonoomiline, sest vale valgus, olgu kasvõi ilusatest valgustitest kiirgav, võib raskematel juhtudel isegi tervisehäireid esile kutsuda.

Pikaajaline kunstlikus valguses viibimine võib põhjustada tähelepanu ja töövõime nõrgenemist ning depressiooni. Rääkimata silmade väsimisest ning nägemishäiretest, millega võib kaasneda peavalu. Sobiv valgus võib inimest jällegi ravidagi. Seetõttu tuleb pöörata suurt tähelepanu valgustite valikule ja samuti kvaliteedile.

Oluline näitaja on valgustihedus, mis erineb ruumide kaupa. Töölaual võiks valgustihedus olla kuni 1 000 luksi, magamistoas võiks kasutada rohkem kohtvalgusteid (laua-, põranda-, või seinalampi), kuna seal ei ole tarvis tugevat valgustihedust. Samuti on oluline valguse jaotus ruumis. Valgus ei tohiks jaotuda ruumis ühtlaselt. Uuringutega on tõestatud, et ühtlane valgus tekitab väsimustunde.

Lampide liigid

Hõõglambid
Hõõglamp on kõige vanem elektriline valgusallikas. Hõõglambil on kaks olulist puudust. Lambis muutub nähtavaks valguseks 5–10% kulutatud energiast ja lambi eluiga on tavaliselt 1 000–1 500 tundi (kõige lühem teiste valgusallikatega võrreldes). Valmistatakse ka juba suhteliselt pika elueaga hõõglampe (2 500 tundi)

Halogeenlambid
Halogeenlamp on hõõglambi eriliik, kus lambi valgusvoog on palju kirkam ja püsivam ning eluiga pikem (2 000–6 000 tundi).

Halogeenlampide valik on märksa rikkalikum kui hõõglampidel. Kodus kasutatakse rohkem peegel-, sõrm-, toru- ja kolblampe.

Halogeenlampide valgusviljakus on hõõglampidega võrreldes 20–30% kõrgem Näiteks annab 250 W torulamp rohkem valgust kui 300 W hõõglamp. Tavalisse hõõglampvalgustisse võib keerata sama võimsusega kolblambi ning ruumi valgustatus suureneb 20%.

Luminofoorlambid
Kodus tarvitatakse nn. madalrõhu luminofoorlampe. Neist kasutatavamad on toru- ehk päevavalguslambid (Ø 26 mm), ja kompaktlambid. Luminofoorlampide valgusviljakus on 2–5 korda kõrgem kui hõõglampidel, nende eluiga on 8 000–16 000 tundi .

Luminofoorlampidele on iseloomulik valgusvoo vähenemine lambi kasutamisel. See võib olla isegi 5% normeeritud eluea lõpus, aga odavamatel lampidel ka 20% pärast 6 000 tundi. Tavaliselt väheneb valgusvoog lambi eluea lõpus järsult.

Säästulambid
Säästulambid on E-27 või E-14 sokliga kompaktlambid võimsusega 3–32 W. Lambi nimetus tuleneb umbes viiekordsest valgusviljakusest ja kaheksakordsest elueast hõõglambiga võrreldes. Säästulambi võib keerata hõõglampvalgustisse. Näiteks 60 W hõõglambile vastab 11 W säästulamp ja 150 W hõõglambile 32 W säästulamp.

Põhjalikumat informatsiooni lampide kohta leiad Lambiaabitsast Eesti Energia koduleheküljelt. Vaata veel OSRAM-i Lambiõpikut.

Sarnased artiklid