Eelmisel nädalal imetlesime kaunist pankrannikut, loksusime lainete saatel parvsaunas ning maiustasime mesimagusate metsmaasikatega ühel õdusal saarekesel nimega Kesselaid. Seekord suundume jälle seikluslikemale radadele ja viskame pilgu peale Mõndalaiule. Tegemist on Karala-Pilguse hoiualal asuva maalapiga, mis on Saaremaa edelarannikuga peaaegu kokku kasvanud.

Keset kena suvist päeva hakkas Saarehullul peas küpsema idee viia läbi “Maailma ja mõnda” nimeline matk ehk täpsemalt avastusretk marsruudil NaistekiviMAA, SILMa lõugas JA MÕNDAlaid. Ühel augustikuisel reedel saigi vahva nimega seiklus alguse. Varahommikul lahkusin kodusest väikelinnast Tallinnasse tööle matkakott seljas, et kohe peale tööpäeva lõppu Saaremaa poole suunduda. Esmalt ootas ees “Tunne kodumaad” stiilis bussisõit liinil Tallinn-Virtsu-Kuivastu-Kuressaare-Lümanda, seejärel sumedas augustiõhtus Karala küla poole sammumine ning Nonni järve ligidal telklaagri püstipanek. Laupäeva hommikul ärgates olin kuraasi ja teotahet täis ning endasse ja oma pühasse üritusse uskudes sammusin südikalt Naistekivimaa poole. Milline värvide mäng mind teel küll saatis! Helerohelised ja kariloomade poolt madalamuruseks pügatud rannaniidud vaheldumas erkvioletsete nõmm-liivatee laikudega; tumerohelistel kadakatel pärlendamas sünkjad küpsed marjad. Tuju ei suutnud rikkuda raske seljakott ega vinged tormituuled. Maa-ameti Geoportaalis merekaarte vaadates eeltööd tehes veendusin, et Saaremaa ja Naistekivimaa vahel ei tõuse meretase üle 0,4 m, mistõttu peaks saarele pääsema jalgsi läbi mere. Oh, õnnis teadmatus! Esiteks jääb kahe eelpool mainitud saare vahele sügav Naistekivikurk ja teiseks oli tol päeval tugevate meretuulte tõttu lained küllaltki kõrged. Olles seljakoti kaldale jätnud ning bikiinide väel läbi mere poolele teele kõndinud, ulatus veetase juba rinnuni ning lainete vahupritsmed panid silmi kissitama. Siinkohal seljatas õnneks kaine mõistus saarehulluse ning pöördusin tagasi Saaremaa kaldale. Seal ei jäänud mul muud üle, kui Naistekivimaa poole rusikat viibutada ning läbi hammaste sisistada: “Küll ma su ükskord kätte saan!”. Rahvajuttude järgi on Naistekivimaale võimalik jalutada küll, kuid seda vaid madala veetaseme korral. Seetõttu tuleks saarele pääsemiseks kasutada pigem aerupaati. Õnneks pakuvad mitu lähedal asuvat turismitalu paadilaenutusteenust, mistõttu lubadus Naistekivimaa kord kätte saada ei pruugigi mul utoopiaks jääda. Kahjuks jäi üle vaatamata ka sealsamas asuv Silma lõugas, kuna seda ümbritseb aiaga piiratud ja eraomanduses olev rannaniit lammastega. See lahesopp pakkus mulle huvi, kuna seal asub üks pisike kari nimega Südamerahu: küll oleks olnud vahva minna südamerahus Südamerahule ja tunda, et süda on rahul. Paraku ei jäänud mul nüüd aga enam muud üle, kui maksku, mis maksab, käia vähemalt Mõndalaiulgi ära.

Mööda tolmust külavaheteed Mõndalaiu suunas minnes väisasin esmalt Katri panka. Välimuselt on Katri näol pigem tegu küll klibuvalliga, kui Põhja-Eesti uhkeid klinte meenutava pinnavormiga, kuid sellegipoolest on koht kaunis ning kubiseb kivististest. Pangal istudes ja fossiile uurides sai heidetud üle lahesopi pilke Mõndalaiu poole ning ranna ligidal merekivil üht kotkast silmatud. Ühtlasi suutsime lähedalasuva sovjetiaegse piirivalvekordoni varemete juures ühe rebasega vastastikku teineteist ära ehmatada.

Suundusin mööda rannaäärt edasi Saaremaad ja Mõndalaidu ühendavale Pitkakivi ehk Pitkrahule, mille ületamise järgselt pidin edasi liikuma läbi mere. Nimelt on Pitkakivi rahu ja Mõndalaiu vahel ning samuti Mõndalaiu idarannikul nii tihe ja kõrge roostik, et sellest naljalt läbi ei murra. Niisiis sammusin madalas merevees tuulte poolt kaitstud idarannikul roostiku serva mööda kuni saare lõunatipuni, kus oli maismaale vaba juurdepääs. Füüsilised ponnistused eelkõige raske seljakoti näol said ületatud ning lootsin saarel pisut ka hingemurede ja sisekaemusega tegeleda ning vaimsed raskused elus seljatada.

Mõndalaidu avastama asudes leidsin siit mitmeid äraõitsenud käpalisi ning ka ohtralt märke metsloomade tegutsemisest: näha oli nii metssigade poolt ülesküntud maad kui metskitsede ekskremente. Saare keskosa oli jändrike mändide päralt ning puude vahele oli peitunud üks vildakas loomasõime aset täitev küün. Roostikust vaba läänerannik oli liivane ning tuultes mäslevad merelained tõid kaldale üha uut vahurohket vett. Märke inimtegevusest leidus Mõndalaiu lõunatipu lähedal mitmete lõkkeasemete näol. Päikeseloojangul sini-puna-kuldset taevast imetledes sai taas tõdetud, et saartel suve nautimine on jätkuvalt mu meelistegevus. Kaunist ehataevast imetles õhtuhämaruses ka üks reinuvader, kes metsloomale omaselt minuga seltsima ei kippunud ja otsustas minema tõtata. Magamiskotti pugedes sai enne uinumist veel kord mõeldud mõtteid, mis olid mind matka algusest saadik vaevanud. Olles kümme aastat töötanud kohas, kus mind nähakse kui mõttetut mutrikest suures masinavärgis ega hakata mu pingutustele ja headele tulemustele vaatamata kunagi hindama, oli ilmselge, et elus tuleb teha muudatusi. Aga kuidas? Millal? Missuguseid muudatusi? Mismoodi? Painavad mõtted ei lasknud pikalt mõistusel unenägudemaale suikuda, kuid lõpuks magama jäädes ja ennast korralikult välja puhates oli hommikul ärgates peas edasine tegutsemisstrateegia paika pandud ning pilt tuleviku osas selge.

Pühapäevasel hommikul kõndisin mööda adruvallidega palistatud liivast Mõndalaiu läänerannikut tagasi Saaremaale ning seejärel üle osaliselt roostiku, teisalt rannaniidu ja nägusate puude päralt oleva Nasvarahu Pilguse mõisa ja Koovi bussipeatuse poole. Hilisõhtul koju jõudes saatsin ülemusele lahkumisavalduse ning asusin usinalt erinevatesse asutustesse oma CV-d saatma. Juba poolteist kuud hiljem sai vanas töökohas uks enda selja tagant kinni pandud ning seejärel järgmises firmas alustatud. Üks periood elus oli läbi saanud, et anda teed uuele. Elame siiski iseendale ning elu on liiga lühike selleks, et raisata oma aega seal, kus sind ei väärtustata. Matkamine vähetuntud saartel, nagu seda on Mõndalaid, ongi võrreldav riskide võtmisega elus tervikuna: uljas hüpe tundmatusse, millega hea õnne korral kaasnevad vahvad elamused ja sisemine rahulolu. Julge (matka)hundi rind on rasvane!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta