Läinud nädalal võtsime päikest Vahase saare kahel võimsal rändrahnul ning nautisime kohalikku loodust, näksides hõrku rohulauku ning haugates magustoiduks peale magusaid metsmaasikaid. Käesoleval nädalalõpul suundume põhjarannikul asuvale Osmussaarele, kus kaunid loopealsed vahelduvad lodjapuurikaste võsastikega, milles punaste erksate pärlitena säravatele marjakobaratele pakuvad värvikonkurentsi violetse nõmm-liivateega kaetud kaldapealsed. Vürtsi lisavad inetud, kuid paeluvad militaarehitised ning põnevat avastamist jagub kahtlemata pikaks ajaks.

Osmussaar, rannarootslaste suus Odensholm (‘Odini saar’ – legendi kohaselt asus saarel viikingite jumala Odini haud) ja II maailmasõja eelsete kohalike elanike kõnepruugis Backan (‘mägi’) on peaaegu viie ruutkilomeetrine saar Soome lahes, kuhu saab sõita Dirhami sadamast. Suviti on võimalik appi tulla Eestimaa Looduse Fondi talgutele, taastamaks siinseid liigirikkaid loopealseid, mis on maailmasõjajärgsete aastatega võsastunud, või siis tellida paaditransporti kohalikult ettevõttelt, mille leiab internetis surfates kergesti üles. Telkimiseks ja lõkketegemiseks on saarel mitu RMK poolt rajatud platsi, kus tuleb aga meeles pidada, et kogu oma prügi peab saarelt lahkudes kaasa võtma. Lisaks lõkkeplatsidele on siin ka RMK tähistatud matkarada infotahvlitega. Osmussaare sadama juures on võimalik eraomaniku käest rentida kasutamiseks tünnisauna ja kümblustünni. Tõsi, tuulevaiksel suveõhtul võite siinkandis vahet pidamata sääski tõrjudes ennast ogaraks vihastada. Siis ei aita muud, kui sääsevõrk pähe tõmmata ja ennast kaelani kümblustünni sukeldada.

Osmussaar on pikliku kujuga saar, millel paikneb mitu järve ning mille rannikut ilmestab astmeline pankrannik ja klibuvallid. Pankrannikul paljanduval paekivil ilmnevad kohati settesooned, mis oma iseäraliku väljanägemise poolest on rahvasuus pälvinud hüüdnime “krokodillid”. Tuntud on saare gneissbretša rahnud, eriti kaks kõrvuti paiknevat rahnu hüüdnimega Kaksikud: tekkinud on nad üle 500 miljoni aasta tagasi Neugrundi meteoriidiplahvatuse käigus ning mandrijääga siia kantud.

Saare loopealseid taastatakse aasta-aastalt ning siin kasvab mitmeid käpaliste liike. Siinne asustuslugu rootslaste poolt algas tõenäoliselt 16. sajandil ning seoses baaside lepinguga 1940. aastal sunniti elanikud lahkuma, et muuta saar militaarseks tugipunktiks. Saksa okupatsiooni ajal rannarootslased küll naasid ajutiselt Osmussaarele, kuid põgenesid siit 1944. aastal Rootsi. Postimees nr. 180 väidab 4. augusti 1933. aasta seisuga saareelanike arvuks 120 inimest. Sealjuures oli perekondi kõigest seitse, mistõttu oli tegemist väga suurte ja lasterikaste peredega. Saarele on rajatud suurtükipatareisid, kasarmuid ja muid militaarobjekte, mida on tänapäeval põnev uudistada. Nõukogude Liidu perioodil paiknes siin sideväeosa. Kuigi tuletorn on saarel paiknenud ka varem, pärineb praegune 1950. aastatest, sest eelmine õhati Saksa vägede ees taanduvate punaväelaste poolt.

Saarehull on Osmussaarel erinevatel aastatel veetnud ühtekokku kaheksa päeva talgutööd tehes – meeste poolt mootorsaagide ja võsalõikuritega mahavõetud puid ja oksi hunnikusse tassides – ning sealjuures on aset leidnud mitmeid mäletamisväärseid seiku. Tuletorni kompleksi kuuluv hoone on tänapäeval RMK käsutuses ning üks naistöötaja on seal suviti kohapeal tegutsemas. RMK loal oleme saanud majas asuvat kööki kasutada talguliste toitlustamiseks ning tagaruumides on ka mõned talgulised ööbinud. Enamikel on aga omad telgid kaasas olnud, mistõttu on talgute vältel tuletorni vahetus läheduses alati paraja suurusega telklaager püsti pandud. Sealsamas asub ka eramaja, kus elab saare püsielanikest pere.

Kuna saarel hooldavad loopealseid lambad, võib siin-seal neid silmata või kuulda. Ühel talgupäeval eksis meie tööplatsile väike valge lambatall, kes oma ema otsides haleda ja valju häälega määgis. Uudishimust kippus ta meile lähemale tulema, kuid niipea, kui sammud tema poole seadsime, kepsutas ta jälle kaugemale ning inimesi endale ligi ei lasknud. Vaene loomalaps kaebles ligi veerand või pool tundi, kuni lõpuks hakkas kuskilt kaugelt-kaugelt ja väga vaikselt kostuma jämedahäälset vastumäägimist. Minutite möödudes muutus läheneva ute hüüd üha valjemaks, kuni lõpuks ilmuski võsavahelt lagedale lambaema koos oma teise, musta värvi tallega. Oh seda rõõmu ja elevust, mis seejärel õnnetust valgest tallekesest õhkus, kui too lõpuks oma ema nägi ning tuhinal tema poole kalpsas.

Utekene juhatas määgimise saatel valge talle oma ühele küljele ja musta teisele ning kõik kolm vantsisid rahulikul sammul minema. Ristisime talgulistega isekeskis selle armsa sündmuse “Köki ja Möki taaskohtumiseks”. Järgmisel päeval õnnestus meil toda lambaperet veel kord näha, kui nad tööplatsi servas puu all parasjagu leiba luusse lasksid. Mõned aastad hiljem oli teiste talgutööde hulgas meie ülesandeks ka lammaste kokkuajamine aedikusse. Osad voonakesed oli partisanidena väikestes salkades liikumas saare eri osades ning nende valgete villakerade kokku saamine nõudis üksjagu aega ja vaeva. Nii, kui arvasid, et olete teiste ajajatega lambad ümber piiranud ja nurka surunud, suutsid nad jällegi ummisjalu joostes kuskilt läbi murda ja põgeneda. Poole päevaga sai kummikud jalas lambajooksu tehes päris korralikult kaloreid põletatud.

Teise vahva kariloomadega seotud loo peategelane on tormakas ja äkiline lehm nimega Böö, kes väidetavalt pidavat peast väheke “uhhuu” olema. Nimelt kasvas Böö üles koos lammastega ning pidas end arvatavasti seetõttu ka ise lambaks, kuna tema käitumislaad oli pigem lambale, kui lehmale omane. Talgute alguses oli Böö kohe-kohe vasikaga maha saamas. Kui õige hetk lõpuks kätte jõudis, oli Böö mõnda aega kadunud ning ilmus välja ilma vasikata. Mis vasikast sai, kus ta on ja kas ta on üldsegi elus, olid küsimused, millele keegi ei osanud vastata. Viimasel talgupäeval saarel ringkäiku tehes leidsime aga juhuslikult Böö vasika üles, kes seisis üksinda ja jalgade tudisedes saare idakaldal mere ääres ühe laevavraki ligidal. Vaese loomakese küljel oli punakaspruuni titekarva sees näha pikka verist haava, mille ilmselt ta oma ema oli talle sarvega susanud. Möödunud ööl oli ta lisaks olnud erakordse äikesetormi meelevallas. Helistasime vasika saarel elavatele omanikele, teatasime tema asukohast ning väeti loomalaps saadi kätte. Verisele haavale tema küljel olid kahjuks juba sisse tekkinud vaglad, kuid pärast loomaarsti käe alt läbikäimist paranes ta peagi jõudsalt. Kas aga vasikas suureks kasvades sarnaselt oma emale Bööle hullumeelset loomust ilmutas, on mulle teadmata.

Tuletorni kompleksi kuuluvas hoones suviti kohapeal viibival RMK töötajal on alati kaasas tema kollane kõuts nimega Artur (lastesuus ka Garfield). Kuna väärika sammu ja uhke kasukaga kiisu tihtipeale meie tegevuse vastu huvi tunneb, tervitame teda söögipausidel ja õhtustel puhkehetkedel hoone juures viibides alati täieõiguslikku seltskonna liikmena. Sõbralik karvakera ei ütle kunagi ära võimalusest kellegi süles nurru lüüa või lausa ööseks telki magama tulla. Kuna saarehullusele lisaks olen ühtlasi tuline kassifänn, siis tekkis minulgi mõte Artur üheks ööks enda juurde telki kaissu võtta. Naiivselt kujutasin ette, et kõuts keerab ennast kerra ja tudub vaikselt nohisedes hommikuni. Oi, kuidas ma küll eksisin. Magama jäämine oli viimane asi, mis Arturil mõttes oli. Selle asemel tahtis ta vahet pidamata minult tähelepanu saada: tee pai, süga kõrva tagant, silita selga. Päikesetõusu ajal sai mul lõpuks Arturi trallitamisest kõrini – tõstsin ta telgist välja ning sain kuni hommikusöögini vähesed paar tundi magada, et siis poolunises olekus tööga pihta hakata. Ei iial enam, Artur! Kuigi kassid mulle väga meeldivad, piirdub minu ja Arturi edaspidine suhtlus päevaste süles lesimiste ja paidega ning minu telgiuksed jäävad talle suletuks.

Seoses Böö vasikaga mainitud äikesetormiga oli aga lugu järgmine: ilmateade oli lubanud Osmussaare kohale laastavat piksemaru, kuid loopealsetel rassides kuulsime kogu tööpäeva vältel vaid kauget kõuekõminat. Hilisõhtul, kui väljas juba augustikuule omaselt kottpimedaks oli läinud, sähvisid kauguses välgud. Istusime tuletorni ligidal Rootsi-poolsel kaldal pankrannikul ning jälgisime, kuidas taamal aeg-ajalt välgatavad piksenooled suveöösse valgust läigatasid ning kumedalt kärgatasid. Pankrannik oli trepiastmetena mereni kulgev, mistõttu saime kivist parterit meenutavat panka istmepinkidena kasutada ning, jalad peaaegu vees, taamal mängitavat “teatrietendust” vaadelda. Välgusähvatused ja piksekõmin näisid justkui aiva lähedamale tulevat, kui äkitsi hakkasid kurjakuulutavad ja ähvardavad kõuekärgatused kostuma ka meie seljatagant ja üsnagi ligidalt: Osmussaare teiselt kaldalt. Ja juhtuski nii, et kahest suunast tulevad äikesetormid said just Osmussaare kohal kokku. Tervet ümbrust päevana valgeks löönud piksenoolt ja sellele murdosa jooksul järgnenud ülivaljut raksatust saatis mauhti alla sadanud vihmavaling. Jämedapiisaline äikesevihm oli nii tihe, nagu oleks keegi taevast pangega vett alla kallanud ning äsja pankrannikul vaatemängu nautinud talgulised lidusid padavai varju alla. Kõminat ja sähvatusi jätkus pooleks ööks, mistõttu telgis majutujatel oli küllaltki valge ja pahaendeline, kuid siiski põnev öö.

Äikesetormile ja koduloomadele pealekauba on Osmussaarel jagunud põnevaid avastusretki militaarobjektidel. Sissekäik RMK matkarajale jäävasse suurtükipatareisse algab maapinnalt alla süngesse pimedusse suunduva laia trepiga, mis päädib kahe maaaluse korrusega. Alumine korrus on veega poolest saadik täitunud, kuid ülemine on külastamiskõlbulik. Kindlasti läheb siia sisenedes tarvis taskulampi ning ohutuse huvides tuleb pidevalt jalge ette vaadata: nimelt on põrandal suuri auke, kust võib alumisele korrusele kukkuda. Seetõttu ei maksa siinseid ruume külastada üksi, vaid ikka seltskonnaga, sest õnnetuse korral ei oska keegi teist siit otsida ja appi tulla. Maaaluse punkri ruumides ringi uidates kohtate elektrikappi, küttekehasid ja narivoodeid, mis kõik on paksu roostekihiga kaetud. Lakke on tekkinud stalakiiditaolised moodustised ning patarei keskossa on asunud kasvama taimed. Kompleks tervikuna on seega üsna sürreaalse üldpildiga ning ka klaustrofoobiat ja rõhuvat tunnet tekitav. Seetõttu on minu jaoks mõistetamatu, kuidas suutsid sõjaväelased siinsetes ruumides päevast-päeva tegutseda ning ka ööbida. Säilinud militaarrajatistest leidub Osmussaarel veel teisigi patareisid; barakkide varemeid; amortiseerunud vaatetorn, kuhu ma ei soovita varisemisohu tõttu ronida ning tulejuhtimistorn, mille sees olevasse klaustrofoobilisse õõnsusse pääseb kükakil sisenedes ka tänapäeval. Militaarobjektide rajamisel kasutati ära kohalikud kiviaiad ning ka külahoonete kivivundamente, mistõttu Osmussaare kunagisest asustusest pole suurt rohkem säilinud, kui külakabel Jesu Kapell, mille varemeid mõne aasta eest renoveeriti. Osmussaar demineeriti 1990. aastatel, mistõttu vana lõhkekeha leidmise ohtu siinkandis praktiliselt pole – kiviklibusel läänerannikul aeg-ajalt välja ilmuvad tühjad kestad on ohutud.

Kokkuvõtteks: olgu siis sinu huviks kohalik loodus, militaarrajatised või lihtsalt lõkkel vorstikeste sussitamine – mitmekesisel Osmussaarel jagub tegevust igaühele ning nii suurtele kui väikestele. Oma silm on kuningas!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta