Möödunud nädalal tutvusime majesteetliku puisniidu, roostikku kasvanud rannajoone ja kirjadega kividega liiklusmärkiderohkel Hobulaiul. Järgnevalt suundume Hiiumaa kagurannikule Väinamerre, kus asub Eesti üks vanima asustuslooga saari: Saarnaki laid. Saarehull veetis sel suvel Saarnakil viis päeva Eestimaa Looduse Fondi ehk ELF-i talgute raames käpaliste kasvukohti hooldades. Teekond laiule algas Salinõmme sadamast ning kuna Väinameri on põnevaid maalappe tihedalt täis, otsustasime enne Saarnakil randumist ka mõnd teist saarekest külastada.

Piklik ja kõverik Saarnaki laid oli veel paarsada aastat tagasi hoopiski kaks saart: Vähe-Saarnaki ja (Suur-)Saarnaki. Allikas: Maa-ameti Geoportaal
Piklik ja kõverik Saarnaki laid oli veel paarsada aastat tagasi hoopiski kaks saart: Vähe-Saarnaki ja (Suur-)Saarnaki. Allikas: Maa-ameti Geoportaal

Talguseltskonna liisk langes Suur-Pihlakare peale. Vähem kui pool hektarit hõlmava saarekillu nimi tuleneb tõenäoliselt endistest aegadest, mil siin leidus türnpuuvõserike asemel pihlapuid. Linnurikkal Suur-Pihlakarel on pesitsemisajal ehk täpsemalt 1. aprillist 15. juulini liikumiskeeld. Kuna meie maabumise hetkel oli tegemist juuli teise poolega, siis astusime julgelt kogukatest ja ümaratest kivimürakatest ümbritsetud rannikule. Suur-Pihlakarel on vana rookatusega kalurionn, mis taastati 1980. aastatel ja kus sees on võimalik endale igati mugav ja hubane äraolemine tagada. Ühtlasi on võimalik oma mõtted ja initsiaalid jäädvustada onni külalisteraamatusse. Jändrike türnpuude, torkivate kibuvitste ja tulitavate kõrvenõgeste vahel laveerides saart avastades on võimalik sattuda ligi meetrise läbimõõduga linnupesade peale. Minu ornitoloogilised teadmised on pehmelt öeldes kehvakesed, kuid kuna Suur-Pihlakare on muude lindude hulgas tuntud ka kühmnokk-luikede pesitsuspaigana, siis eeldasin, et nii suured pesad justnimelt luikedele kuuluvadki.

Taastatud kalurionn Suur-Pihlakarel, mille rookatust on puude vahelt näha ka merelt. Foto: Perekond Libe.
Taastatud kalurionn Suur-Pihlakarel, mille rookatust on puude vahelt näha ka merelt. Foto: Perekond Libe.

Tillukene Suur-Pihlakare seljataha jäetud, ootas meid ees 140-hektariline Saarnaki. Söök, tööriistad ja inimeste isiklik varustus telkide ja vahetusriietega võttis paadis küllaltki palju ruumi, sest tarvis oli ära katta kümne inimese vajadused viieks päevaks. Randudes sai madalas rannikuvees lossimiseks moodustatud inimkett paadist kaldani, et kõik matkakotid, toidukastid ja muu träni saarele saada. Olime sama päeva hommikul poest toitu ostes kaubelnud endale tavaari pakkimiseks tühje pappkaste. Miskipärast polnud müüjatel meile muud pakkuda kui Pampers’i mähkmete kaste. Niisiis saigi nautida lõbusat vaatepilti, kuidas mööda inimketti maabusid Saarnakile üha uued ja uued “Pampersid”.

Meetrise läbimõõduga linnupesa tillukesel Suur-Pihlakarel. Foto: Kadri Aller
Meetrise läbimõõduga linnupesa tillukesel Suur-Pihlakarel. Foto: Kadri Aller

Saarehullu “piiblist” – Tiit Leito raamatust “Maakillud meres” – saame teada nii mõndagi põnevat umbes 2500-aastase Saarnaki laiu kohta. Näiteks oli Saarnaki puhul veel paarsada aastat tagasi tegemist kahe eraldi laiuga: Vähe-Saarnaki ja (Suur-)Saarnakiga, mis hiljem kokku kasvasid. Laiu asustuslugu algas 16. sajandiga ning lõppes 1973. aastal, mil siit lahkusid viimsed elanikud. Elu saarel ei suutnud ülejäänud maailma üha kiireneva tempoga sammu pidada: lastel oli keeruline Hiiumaal koolis käia ning moodsa elu mugavused, nagu näiteks elekter, siia ei jõudnud. Nii jäigi Saarnaki inimtühjaks, kuid õnneks on saarel kaitseala moodustamise raames järjepidevalt jätkatud maaliliste pärandmaastike hooldamist. Ajalooliselt oli saarnaklaste elu väikesaartele omaselt kasin ning kesised võimalused äraelamiseks seadsid elanike arvu piiriks 16 inimest. Lisaraha teeniti nii kiviveoga linnadesse kui ka salapiiritusega sahkerdades. Inimesed, kelle juured pärinevad siit laiult, kannavad perekonnanime Saarnak – sarnaselt Hanikatsi laiu Hanikattidele. Põliselt oli Saarnakil kaks talukohta, mille tänini terviklikult säilinud talukompleksis on vanimateks ehitisteks rehemaja, suitsusaun ja pukktuulik (19. sajandi II pool) ning uusimaks elumaja juurdeehitus (1966. a.). Lisaks ehitas Eesti ajal Vähe-Saarnakile elumaja üks muhulaste perekond, kuid vähem kui kümne aasta möödudes põletati nende talu maha metsavendade aitamise eest. Saarnakil ringi uidates on tänaseni võimalik muhulaste talukohta ja elumaja vundamenti maastikus üles leida. Ühtlasi on taastatud mitu kunagist kalurionni, mis on eraomanduses.

Langenud hiid Pärnamäe rängal. Foto: Perekond Libe
Langenud hiid Pärnamäe rängal. Foto: Perekond Libe

Kuna Saarnakil elati aastasadu, jõudsid kohalikud siin igale neemele, nukile ja sopile nime anda. Kunagisest kasutamisotstarbest annavad märku mikrotoponüümid Võrgurahunukk ja Sadama nina. Lihtsalt vahvate nimedega on aga näiteks Saksamaamägi, Väheaugukadagas, Tõnurahusäär, Lepaaid, Tammene ots. Eriliselt puust ette ja punaseks on minu arvates aga tehtud kohanimi Otsanukiots: nii ei jää kellelegi kahtlust, et tegemist on tõesti nuki otsas oleva nukiotsaga. Saarnaki kauneima paiga tiitli pälvib kahtlemata Pärnamäe ränk. Tegemist on rannikuäärse suure kivikülviga, kus rahnude vahel kõrguvad võimsad pärnad. Siia sattudes on koheselt võimalik mõista, miks muistsed eestlased hiisi pühakohtadeks pidasid. Õhtul, kui päike juba silmapiiri taha hakkab kaduma, piiluvad loojangukiired puude võrade vahelt ning annavad kogu Pärnamäe rängale kuldse kuma. Jõuliste puude kõrval lebavad maas mõned eluõhtusse purjetanud ja mahalangenud pärnad, mille väsinud ja krobelised tüved suurendavad veelgi paiga müstilist ja iidset ilmet. Niinepuude õitsemise aegu täitub kogu saar uimastava lõhnaga ning oivalist hõngu levitavate õite vahel siblivad hordide kaupa trullakad mesimummid, kelle madalahäälne sumin mahedalt kõrvu paitab. Nüüdisajal on palju juttu mesilaste massilisest väljasuremisest keskkonnamürkidega saastamise ning intensiivpõllumajanduse tagajärjel. Monokultuuridega hiigelpõldude tõttu vaesustub tolmeldajate toidulaud ning ühekülgse toitumise tõttu jääb neil tarvilikest vitamiinidest ja mineraalidest vajaka. Pärnamäe ränga sumisejaid vaadates võisin aga rõõmsalt tõdeda, et siinsed hiiepärnade poolt toidetud mesilased on parimas võimalikus toonuses ning suurilmamured pole Saarnakile õnneks (veel) jõudnud.

Saarnaki käpaliste väljanäitus (vasakult): rohekas käokeel, harilikud käoraamatud ja albinootiline harilik käoraamat. Foto: Kadri Aller
Saarnaki käpaliste väljanäitus (vasakult): rohekas käokeel, harilikud käoraamatud ja albinootiline harilik käoraamat. Foto: Kadri Aller

Sellesuvistel talgutel oli meile seatud ülesandeks orhideede kasvukoha hooldus Saarnaki lõunatipus. Töö käigus sai maha võetud mände ning neeme mõlemalt kaldalt avatud merevaade. Nii tööplatsil kui mujal silmasime ohtralt soo-neiuvaipasid, rohekaid käokeeli, harilikke käoraamatuid ning Eesti Orhideekaitse Klubi poolt 2017. aasta orhideeks nimetatud käpalist harilikku muguljuurt. Viimsena nimetatud liik sulandub oma kollakasrohelise värvuse tõttu mänguliselt ümbritsevasse taimestikku ning võib kergesti märkamata jääda. Muuhulgas leidus talukompleksi läheduses ühel vesisel rannaniidul tavapäraste sirelilillat tooni harilike käoraamatute vahel selle sama liigi lumivalgeid albiinovorme.

ELF-i talguliste eluolu Saarnakil. Foto: Merja Puskar
ELF-i talguliste eluolu Saarnakil. Foto: Merja Puskar

Tööd tehes, puhkehetkedel ja õhtustel jutustamisringidel ei andnud meile hetkekski asu sääseparved, kes tihedate pilvedena lakkamatult meie ümber tiirlesid. Sedavõrd rohkesti vereimejaid nagu Saarnakil ei ole ma varem ühelgi saarel kohanud. Putukatest-mutukatest tekitatud ebameeldivused kaalusid aga kuhjaga üles talukompleksi õdus ja kodune aura. Jämedad saarepuud vanade kiviaedade taustal ning eakad puithooned taamal trooniva tuulikuga pakkusid silmailu küll ja veel ning mitu korda päevas kooguga kaevust vee võtmine oli pigem põnev ja uudne elamus kui tüütu kohustus. Ühtlasi sai nuputada, kuidas ilma elektri ja saumikserita teha suvikõrvitsatest ja värskest kartulist kreemsuppi – proovisime nii läbi sõela surumist kui ka nuiaga tampimist – ning nautida merekaldal kaskede ja põõsastike vahele peitunud lõkkekoha juures sütel küpsetatud banaane šokolaadiga. Õhtuti oli Saarnakil rahvast liikvel üllatavalt palju, sest samal ajal toimus Hiiu Folk ning mitmed huvilised olid otsustanud laidu kaema tulla. Ühe kalurionni juures oli lausa suurem jämm lõõtsamänguga, mille helid mahedate suvetuultega meieni kandusid.

Siinses gurmeenurgas sai nautida imeliselt hõrke lõkkel pehmeks küpsetatud banaane sulanud šokolaadiga. Foto: Perekond Libe
Siinses gurmeenurgas sai nautida imeliselt hõrke lõkkel pehmeks küpsetatud banaane sulanud šokolaadiga. Foto: Perekond Libe

Saarnakil ringkäiku tehes leiab jalutaja siit nii kiviseid kaldaid istumiseks, merevaate nautimiseks ja mõtete mõlgutamiseks kui ka liivasemaid paiku, mis on sobilikud jahutavaks supluseks. Kadakamüüride vahel on mitmeid loomade poolt sissetallutud radu, mida mööda mereni kõndides võib silmapiirilt otsida teisi lähedalasuvaid saari. Nimelt on Emake Loodus neid Saarnaki ümbruskonda väga heldekäeliselt puistanud, seega olgu siinkohal nimetatud vaid mõned: Hanikatsi ja Kaevatsi laiud; Vareslaid, Ahelaid, Kõrgelaid, Kõverlaid. Meie saemehe Kaido sõnul võite hea õnne korral näha suveõhtul tuuliku juures muhedaid hüppeid tegevaid ja käppadega juunipõrnikaid püüdvaid reinuvadereid, kelle ruske kasuka loojuva päikese kiired kuldselt kumama panevad. Üks on igal juhul kindel: Saarnakile sattudes on meeldiv ajaviide ja kaunid vaated garanteeritud!

Talgute lõpuakord: grupipildiks rivisse seadmine, millele järgnes varustuse kokku pakkimine ning paadile lastimine. Foto: Merja Puskar
Talgute lõpuakord: grupipildiks rivisse seadmine, millele järgnes varustuse kokku pakkimine ning paadile lastimine. Foto: Merja Puskar

PS! Kuna üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis peaks üks video ütlema lausa miljon sõna. Niisiis jagan siinkohal talgulise Epp Libe videot sellesuvistest Saarnaki talgutest.

Etüüd uneleva värvipaleti ja möödunud aegu meenutava tuulikuga õhtusel Saarnakil. Foto: Perekond Libe
Etüüd uneleva värvipaleti ja möödunud aegu meenutava tuulikuga õhtusel Saarnakil. Foto: Perekond Libe
Jaga: