Maailmas leidub kuhjaga imelisi metsi ja mägesid, loomi ja linde, linnasid ja inimesi. Reisimine ja matkamine aitavad meil argirutiinist välja murda, tuua sära silmadesse ning ammutada uut energiat ja teotahet igapäevasteks tegevusteks. Tihtipeale ei teadvusta me aga endale, et millegi uue ning huvitava nägemiseks, kogemiseks ja tegemiseks pole sugugi tarvis rännata teise maailma otsa.

Meie tillukene maarjamaa võib vahel tunduda igava ja äraleierdatud paigana, kus iga nurk on tuttav ning peale metsade justkui midagi muud põnevat vaatamiseks enam polegi. Aga stopp - viskame selle viimase mõttekäigu kohe prügikasti - sest tegelikult on reisimine igati vaheldusrikas ka kodukandis, kui vaid oskad oma teekonda millegi huvipakkuva suunda seada.

Käesolevate ridade autori jaoks on nimelt Eesti väikesaared selleks vastupandamatu jõuga tõmbavaks magnetiks, kuhu ikka ja jälle sattuda. Saartel olles tundub aeg liikuvat hoopis teistsuguses rütmis ning tihtipeale saab elada seikluslikku robinsonielu, kus teed priimusel või lõkkel süüa, supled meres ja magad telgis. Üldiselt kiputakse arvama, et suuremaid maalappe meres kutsutakse saarteks ja väiksemaid laidudeks, kuid päris nii see tegelikult ei ole.

Toon siinkohal mõned näited: Vohilaiu pindala on 416 ha ja Kõinastu laiu oma 262 ha, samas kui Koipsi saar on kõigest 36 ha ja Pandju saar 0,87 ha suurune! Seega on pigem tegemist piirkondlike kui suuruspõhiste nimetustega: Lääne-Eesti kasutatakse meres oleva maa kohta tihti sõna “laid” ja Soome lahes “saar”. Tiit Leito raamatu “Maakillud meres” kohaselt on piirkondlikult lisaks veel tarvitatud järgmisi nimesid: kare, kari, kuiv, lipp, loo, maa, mäkk, nasv, näsu, padu, pank, pihl, rahu, rank, rava, säär… Loetelu on kirju. Maa-ameti aeropildistamisel ja laserskaneerimisel kogutud andmete põhjal on Eestis meresaari 2222 (koos suuremate siseveekogude saartega 2355), mistõttu võimalikke sihtkohti avastamiseks jätkub kogu eluks.

Kui vestlen mõne tuttavaga oma patoloogilisest saartefanatismist, siis nii mõnigi noogutab teadja näoga kaasa ning mainib, et temalegi meeldib Saaremaa/Hiiumaa/Muhumaa/Vormsi. Siinkohal pean aga otsekohe tutvustama minusuguse saarehullu põhiprintsiipi: mida väiksem saar, seda parem. Selleks, et jagada teiega oma vaimustust just Eesti väikesaarte vastu, alustan kord nädalas meie kodumaa väikesaarte kui matkasihtkohtade tutvustamisega ning loodan, et suudan saarepisikuga teisigi nakatada. Kuna keskmine eestlane evib selget talupojamõistust, siis ilmselt pole tarvis siinkohal meelde tuletada, et looduses liikudes tuleks vältida prügi mahaloopimist ja lagastamist ning häirida võimalikult vähe loomade ja lindude elu.

Alustame on meeleolukaid rännakuid väikesaartel minu lemmikpaigast - Saartneemest - mis asub Käsmu poolsaare tipus ja kuhu on võimalik läbi madala mere peale jalutada. Rahvasuus on see paik rohkem tuntud Kuradisaarena. Eesti Kohanimede Raamatu andmetel on Kuradisaare nimetus tulenenud edasi-tagasi tõlkimisest vene keelest. Nimelt olevat eestikeelse nimetuse esimene pool “Saart” kõlanud venelaste kõrvadele kui “Чёрт” ehk kurat. Kuna saarel kasvab palju kurdlehist kibuvitsa, teatakse seda kanti ka Roosisaare nime all.

Suviti liiguvad Käsmu ja Tallinna vahel bussid nii hommikuti kui õhtuti, mistõttu on ka linnalise eluviisiga või väikelastega inimesel mugav veeta muhe ühepäevane avastusretk looduses. Siinjuures on aga tähtis meeles pidada, et pesitsevate lindude kaitsmise eesmärgil on keelatud sel saarel liikuda 1. aprillist 15. juulini. Käsmu bussipeatusest on Vana-Jüri otsani umbes 1,8 km pikkune jalgsiteekond. Sealt tuleb edasi liikuda läbi mere veel umbes pool kilomeetrit, kusjuures kõndida tuleb üle mitme madalaliku sik-sakitades. Esimest korda Saartneemele minnes hakkasin ma kärsitu inimesena kohe lühimat teed pidi Vana-Jüri otsast saarele kahlama, mistõttu vesi ulatus kohati rinnuni, matkakotis allapoole pakitud asjad (sealhulgas magamiskott) said läbimärjaks ning loomulikult pudenes mu vihast vahutavast suust igasse suunda mahlakaid vägisõnu. Seevastu madalike vahel Z tähe kujuliselt kõndides ei ulatu vesi üle põlve. Madala veetaseme korral on isegi lootust kuiva jalaga saarele pääseda, sest siis paljandub Käsmu poolsaare tipust Saartneemeni pikk ja kitsas neem, millest on saar ka oma nime saanud.

Olles lõpuks meretee seljataha jätnud, satute esmalt Mändneemele, mis tänaseks on Saartneemega kokku kasvanud ning eraldiseisva saare staatust enam ei oma. Mändneem on nime saanud saarel kasvanud üksiku vana männi järgi. Saartneem ise on umbes 1 km pikkune ja keskmiselt 100 m laiune. Taimestik on siin väga mitmekesine: leidub kõrgeid mände ning kauneid ja jämedatüvelisi kaski ja sangleppasid, mille vahel punetavad juba augusti teises pooles pihlakad. Samuti saab siin kohata punast sõstart, harilikku vaarikat, põldmurakat ja metsmaasikaid ning mitmeid teevalmistamiseks sobilikke taimi, näiteks nõmm-liivateed ja harilikku raudrohtu. Saartneeme rannik on valdavalt kivine, samas kui kõrgemas keskosas on rohukamara all pigem liivane pinnas. Häid suplemiskohti siia kahjuks jagunud ei ole, sest Kuradisaart ümbritsev meri on madal ja kivise põhjaga.

Linnuhuvilised saavad saare põhjarannikul imetleda ligidal asuval Tiirukaril tegutsevaid kormorane ehk karbaseid ning õhtuti päikeseloojangu taustal valendavaid luiki, kes graatsiliselt mööda veepinda liuglevad. Saartneeme läänerannikult näeme silmapiiril Mohni saart ning ümberkaudsetes vetes nii paadimehi kui ka niisama lõbusõidu tegijaid. Pikemat jalgsimatka armastavad inimesed saavad Saartneeme külaskäigu kombineerida Käsmu poolsaare tipus asuvate mastimänniku, rändrahnude ja matkaradade väisamisega. Rannapuhkuse nautlejad aga võivad see-eest leida omale sobiva rannakivi istumiseks ning asuda kodust kaasa võetud raamatut lugema. Päris segamatut vaikust ja rahu siin siiski nautida ei saa, sest saar on küllaltki populaarne ning suviti voorib siit päeva jooksul läbi nii üksikhuvilisi, paarikesi kui ka lastega peresid - Saartneem on sobilik igat tüüpi loodushuvilisele ja matkajale!

Ise külastasin Kuradisaart viimati augustikuus ning kuna minu suvine matkagraafik oli üpriski tihe, juhtus ainus sobilik nädalavahetus kattuma Viru Folgi toimumiskuupäevadega. Miskipärast ei olnud ma üldse arvestanud sellega, et folgi tõttu võib bussipeatusest Vana-Jüri otsani viiv Neeme tee olla suletud ala. Turvaväravas oma sihtkohta tutvustades ja haledat nägu pähe tehes lubasid õnneks sõbralikud turvamehed ja -naised mul siiski läbi festivaliala saarele liikuda ning plaanid folgi tõttu katki ei jäänud.

Ja lõpp hea, kõik hea, sest õhtuks oli meri peegelsile ning kell 23:00 alanud Dagö kontsert kostis kristallselgelt mu telgini. Nii sain rahulikult omaette “Tuuletallajate” laulu saatel rändrahnu otsas tantsida - privaatne rannapidu missugune! Järgmise päeva õhtul sai aga nibin-nabin enne tormi ja paduvihma tagasi bussipeatusesse jõutud. Taevas sähvivate välkulöökide ja üha valjeneva tuule saatel kiirkorras läbi mere tormamine oli elamus omaette. Niisiis soovitan teilgi minna Saartneeme avastama, kuid palun - tehke seda loodus- ja keskkonnahoidlikult nagu ühele õigele eestlasele kohane.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta