Olles piisavalt kaua pikutanud Rammu saare tumerohelisel kukemarjavaibal ning loetlenud näppudel üles kõik muud maakillud meres, mis sealse oivalise vaatega majaka tipust võimalik silmata on, suundume hoopiski teistlaadi taimestikuga saarele: Hobulaiule.

Sel vahva nimega laiul olen kahel järjestikkusel aastal veetnud ühtekokku 8 päeva ning kõige eredamalt on meelde jäänud just paadisõidud sinna ja tagasi. Augustikuises suvesoojuses mootorpaadi ninas istudes - juuksekiharad tuules lehvimas ning soojad merevahupritsmed nägu kõditamas - on ka kõige halvem tuju kui peoga pühitud ning elurõõm täistuuridel hingesoppe täitmas.

Pikliku kujuga Hobulaid paikeb Läänemaal oleva Rohuküla sadama ja Vormsi saare vahel ning on hõlpsasti vaadeldav Vormsi praamilt. Umbes 2,5 km pikkuse saare laius ei ületa 500 m. Algselt asustasid Hobulaidu rootsi juurtega inimesed; hiljem eestlased või eestistunud rootslased. Tänapäeval leiame siit suvilate pärusmaa. Senini alles oleva Kalda talu asemel olevat kunagi asunud kõrts, kuhu varasematel sajanditel sõitsid vene suurnikud purjekatega pidutsema, sest siin sai olla uudishimulikest pilkudest eemal ning täiel rinnal pillerkaari pidada. Vähemalt nii on Hobulaiu minevikku kirjeldanud nädalaleht Esmaspäev, 10. augustil 1940. aastal.

Sel sügisel on lõpuks üks suvilaomanik end ka ametlikult Hobulaiu püsielanikuks märkinud, mistõttu asustatud Eesti saarte arv peaks küündima juba arvuni 22. Nii eestikeelne nimetus Hobulaid kui ka rootsikeelne Hästholm on tulenenud tõigast, et saarel olid keskajal suviti Haapsalu piiskopilinnuse sälud. Erinevalt Hiiumaa ja Saaremaa läheduses paiknevatest saartest, mis on peamiselt kadakate kuningriigid, leidub Hobulaiul küllaldaselt tihedat lehtmetsa. Saare keskosas paikneb jämedate lehtpuutüvedega puisniit, mida talgulised on aasta-aastalt pealetungivast võsast puhtaks raiunud. Kolm aastat tagasi hakkasin siit puisniidult pärit kasehalust endale puust lusikat voolima. Esimese asjana sai halgu kiiniga väiksemaks hekseldatud. Puupulk oli juba peaaegu paraja suurusega ning jäi veel teha vaid viimane löök, et üks serv sirgeks ajada. Ja otseloomulikult suutsin ma selle viimse löögi käigus mitme sõrme otsast naha maha lüüa. Ehmatust oli õnneks rohkem kui valu ning pärast seda, kui käsi sai paksu valge sideme sisse mässitud ning nägi välja nagu Miki-Hiire kinnas, jätkus talgutöö puisniidul endise hooga.

Läbi puisniidu läänerannale suundudes võib tähelepanelik vaatleja rannikul kõrge rohu seest leida umbes meetrikõrguse kivi, millel suurtes trükitähtedes kiri “Quo vadis?”. Tõepoolest, kuhu saaks matkaja siit edasi liikuda? Roostikust ja torkivatest rohttaimedest piiratud rannajoon ei paku eriti soodsalt võimalusi avastusretkeks ning kindlam on liikuda saare keskosa jalgradu pidi. Peamine “magistraal”, mille äärde jäävad mitmed suvilad ja kaks talukohta, kulgeb saare lõunatipust põhjatippu ning eksimisvõimalust on vähe. See-eest jagub teele küllaldaselt põnevaid vaatamisväärsusi. Üks suvila olevat kuulnud kurvameelsele kunstnikule, kes raius rannakivisse ka eelpool mainitud ladinakeelse fraasi.

Saare keskosas on mitme jalgraja ristumiskoht, kus näeme ühe suvilaomaniku poolt üles pandud liiklusmärkide väljanäitust. Kohustuslikku sõidusuunda näitavaid, liikumiskiiruse piiri sätestavaid ja muid märke võib siin kokku lugeda kümmekond. Sealsamas lähedal paikneb lisaks kommunistlik mälestuskivi II maailmasõjas langenud Nõukogude sõduritele. Miks paikneb selline mälestusmärk keset väikesaart, kus pole kunagi toimunud sõjategevust? Kohalikud legendid räägivad, et töölistele olevat tehtud ülesandeks panna too kivi püsti Vormsi saarele. Noored ja lõbujanulised meesterahvad võtsid aga mandril enne tööga alustamist ninad täis ning jäid napsutamisega suisa öö peale. Viinauima lahtuma hakates meenunud meestele ühtäkki neile usaldatud tähtis ülesanne. Ööhämaruses paadiga vastu lähimat saart põrgates ja taarudes kaldale komberdades usuti koht õige olevat ja kivi saigi püsti. Kas sellel vahval jutustusel ka mingit tõepõhja all on, jäägu aga iga lugeja enda otsustada.

Hobulaiu põhjatipust leiame põhja-tulepaagi, kuhu ei saa küll päris tippu ronida, kuid teatud kõrgusele tõusta on siiski võimalik. Ja otseloomulikult avaneb platvormilt suurepärane vaade kogu saarele. Kel jalas pikad püksid ja sobilikud jalanõud ning seljas pikkade varrukatega pluus saavad tulepaagi juurest liikuda edasi veelgi rohkem põhja poole. Kui suudate ennast pressida läbi kadakate ja roostiku müüri, jõuate välja mudaväljani, mille ületamise järgselt olete Varsalaiul ehk Varsarahul. Too saareke on küll puudeta ja roostikku täis, kuid täitsa omaette põnev maalapp, mistõttu võite oma külastatud saarte loetellu jälle ühe nime juurde kirjutada. Hobulaid ja Varsalaid on oma nimepaarilt igati kokku sobivad, sest paiknevad tõesti lähestikku nagu mära enda järelkasvuga.

Kui olete liiklusmärkidest, kirjadega kividest ja puisniidust oma isu täis vaadanud, soovitan liikuda ka lõuna poole, kus ühe raja äärest võib leida näiteks kauni lühterjalt haruneva võraga männi. Kohaliku Kalda talu perenaine on jutustanud, kuidas ta on suviti oma sõpru pealinnast Hobulaiule külla kutsunud ja vahvat puud tema tammetaolisest võrast lähtuvalt nalja pärast tutvustanud kui “okastamme”. Mõni looduskaugem inimene on seda nime pahaaimamatult lausa ametlikuks liiginimetuseks pidanud. Niinimetatud “okastamme” juurest veelgi lõuna poole liikudes jõuame paadisadamani, mida aeg-ajalt vana ekskavaatoriga süvendatakse. Jõudeajal seisab ekskavaator kõrgete rohupuhmaste vahel ning metallil helkivad päikesekiired teevad masina nähtavaks isegi Vormsi praamilt vaadeldes.

Suviti sadama ligidal pahkluuni merevees jalutades võib kohata hulganisti meririste ehk millimallikaid: Eesti looduse ainsaid meduuse. Hobulaiu lõunatippu jääb lõuna-tulepaak, mida ümbritsev rand on erinevalt saare põhjaosast palju lihtsamini ligipääsetav. Tallinnas elaval, kuid suviti tihti Hobulaiul viibival Kalda talu perenaisel on peale “okastamme” loo jutustada teisigi kuriooseid juhtumeid. Nimelt olla ühisel suvisel päeval idarannal Kalda talu juures ilmunud vee alt välja sukeldumisvarustuses meesterahvas. Pärinud pererahvalt, kus pool asub Vormsi ja õige suuna kätte saanud, kadus ta samamoodi vee alla nagu ta sealt oli välja ilmunud.

Külastajatel soovitan Hobulaidu väisata viimasel suvekuul, sest siis saate nautida pimedaid augustiöid sirava tähistaevaga ning tähtkujusid kokku lugedes hea õnne korral ka langevaid tähti silmata. Võib-olla kohtate ööhämaruses ka Kalda talu pererahva kassi Franz Ferdinandi ehk Franzu helkivaid silmi. Lõpetuseks mainin ära veel mõned loomanimelised saared: Härjakare ja Härjamaa, Kitselaid ja Sokulaid, Täkulaid ja Täkunasv, Vasikakuiv ja Vasikalaid, Seasaar ja Hülgelaid. Loomaaed missugune! Ehk õnnestub Saarehullul kunagi ka kogu see pudulojuste virvarr ära külastada. Vaim on igal juhul uuteks seiklusteks alati valmis!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta