Taastuvenergiale üleminekust kasu saamise asemel peitsid Saksa energiaettevõtted jaanalinnu kombel pea liiva alla.

Saksamaa energiapööre (Energiewende) on endaga kaasa toonud laiaulatuslikke muutusi alates tuulegeneraatoreid täispikitud maastikualadest kuni tuleviku pärast muretsevate söekaevanduspiirkondadeni. Toodud ohvrid võivad olla vajalikud energiapöörde lõpule viimiseks 2050. aastaks, kuid Saksa energiaettevõtted on selle tõttu suurimad kaotajad.

Ettevõtete suur kogemustepagas andis neile parima võimaluse energeetikareformist kasu lõigata. Selle asemel magasid nad hea võimaluse maha ning kannavad nüüd suuri kahjumeid. Kaks suurimat Saksa energiaettevõtet RWE ja E.ON on järsult langenud kasumite tõttu hädas. Alates 2008. aastast on mõlemad kaotanud umbes 120 miljardit eurot, mis on üle 80% ettevõtete turuväärtusest.

Energiatööstus tervikuna on pidanud vähendama traditsiooniliste gaasi- ja kivisöeelektrijaamade väärtust ligi 20 miljardi euro võrra. Samuti vaieldakse valitsusega tuumaenergiast loobumisega seotud kulude üle. „RWE on silmitsi kriisiga, sest taastuvenergia osakaalu suurendamise tõttu ei teeni gaasi- ja kivisöeelektrijaamad piisavalt raha,“ ütles tegevjuht Peter Terium aktsionäridele.

Energiatööstuse kehvas olukorras peetakse põhisüüdlasteks valitsuse ekslikku poliitikat ning eelkõige heldeid toetusi taastuvenergiale, mille tõttu on turg traditsiooniliste energiaallikate vastu. Ometi on valitsuse turule sekkumine vaid üks osa kogu loost. Saksamaa tööstuse ajaloo ühele olulisemale langusele aitasid kaasa nii ettevõtete juhtkondade lühinägelikkus, liigne enesekindlus kui ka pisut halba õnne.

„Nad ei võtnud taastuvenergia osakaalu suurendamist tõsiselt,“ sõnas Patrick Graichen, Berliini eksperdirühma Agora Energiewende juht. Tagajärjeks on krahhi äärel olev energiatööstus ning ohus on tuhanded töökohad ja Saksamaa energiavarustuskindlus.

Aastal 2000 tutvustas Saksamaa energiapöörde õiguslikku raamistikku ja energiaettevõtted nõustusid tuumaenergiast loobumisega, kuid hakkasid peagi sellele plaanile vastu töötama. Saksa energiaturg liberaliseeriti vaid paar aastat varem, 1998. aastal. Järgmiste aastate jooksul kerkisid esile neli suurt ettevõtet: RWE, E.ON, EnBW ja Vattenfall. Nemad kontrollisid umbes 90% riigi elektrienergia tootmisest. Ettevõtted, mis on ka peamised küttegaasiga varustajad, olid konkurentide ja investorite surve all end juba õigustanud ärimudelitest loobumise ja taastuvenergia omaks võtmise vastu.

Merkeli kannapööre

Oma osa mängis ka kultuuridevaheline lõhe. Mitu energiaettevõtete juhtkondade liiget oli traditsiooniliste gaasi- ja kivisöeelektrijaamade karastunud juhid. Nende jaoks oli energiapööre vaid ideoloogiast ajendatud roheline unistus, mitte reaalsus. Uuendustega liitumise asemel panid nad oma panuse sellele, et sotsiaaldemokraatide ja roheliste koalitsioonivalitsuse läbisurutud energiapöörde sõnastust nuditakse või uus valitsus tühistab selle.

Järgmiste aastate jooksul investeerisid ettevõtted taastuvatesse energiaallikatesse väga vähesel määral. Mõnda aega näis see strateegia mõistlikuna. Kasum kasvas jõuliselt ning E.ON ja RWE olid investorite suured lemmikud. 2000. aastate lõpus tundus energiapööre oma rajalt kõrvale kalduvat. Valitsuse päikeseenergiat toetava programmi kulud tõusid lakke.

Paremtsentristliku valitsuse võimuletulek 2009. aastal täitis energiaettevõtete soovi kurssi muuta. Püüdes lahendada energiatööstuse muret Saksamaa elektrivarustuse usaldusväärsuse ja kulude pärast, pikendas kantsler Angela Merkeli valitsus 2010. aastal järkjärgulist tuumaenergiast loobumist 14 aasta võrra. Tundus, et ettevõtted on võitnud. Kuid siis tabas maailma katastroof.

Fukushima tuumaõnnetus 2011. aastal muutis kõike. Tuumaenergias kahtlevad sakslased nõudsid, et Merkel hoopis kiirendaks tuumajaamade tegevuse lõpetamist. Vaid paar nädalat pärast Jaapani tsunamit viiski Merkel selle täide. „Fukushima tõttu muutsin tuumaenergia suhtes meelt,“ sõnas Merkel sel hetkel ning kirjeldas katastroofi kui isiklikku pöördepunkti. Selle asemel et saada hõlptulu tuumaenergiast, mis moodustas Saksamaa energiavarustusest umbes viiendiku, pidid energiaettevõtted taastuvenergia tootmisega samale tasemele jõudma.

Alates 2000. aastast oli taastuvenergia tootmine kasvanud 6,5%-st aastal 2000 kuni 20%-ni aastal 2011. Energiaettevõtete asemel kuulus taastuvenergia turg kindlalt investoritele ja üksikisikutele, sealhulgas mitmele põllumehele, kes paigaldasid oma põldudele tuulegeneraatoreid ja laudakatustele päikesepaneele. Ettevõtete kontrolli all oli vähem kui 5% turust. Suur osa nende toodetavast taastuvenergiast tuli vananevatest hüdroelektrijaamadest.

Energiapöörde nõuete kohaselt on elektrivõrgus eesõigus taastuvenergial. Energiaettevõtete müüginumbrid on kokku kuivanud, sest igal aastal tuleb turule üha rohkem taastuvenergiat. Kõigi eelduste järgi moodustab see 2015. aastal üle 30% Saksa elektritoodangust. Energia üleküllus on viinud elektri hulgimüügi hinnad langusesse ning lisaks sellele väheneb ka üldine voolutarbimine.

Isegi pärast Fukushimat ja valitsuse meelemuutust jäid energiatööstuse vanad kalad endale kindlaks. Aastal 2012 teravmeelitses RWE tollane tegevjuht Jürgen Großmann, et päikeseenergia tootmine Saksamaal olevat sama hea kui ananasside kasvatamine Alaskal. Siiski on energiatööstuse jaoks raha teenimine nüüd palju keerulisem.

Eelmisel aastal teenis RWE vaid veerandi 2011. aastal saadud 2,5 miljardi euro suurusest puhaskasumist. E.ON oli sunnitud vähendama mitme elektrijaama väärtust nii Saksamaal kui ka välismaal ning teatas 2014. aastal rohkem kui 3,1 miljardi euro suurusest netokahjumist. Hiljuti andis ettevõte veel teada 8,3 miljardi euro suurusest väärtuse vähendamisest.

Ümberkorraldused

E.ON reageeris kriisile ning teatas, et koondab traditsioonilised elektrijaamad eraldi kõrvalettevõtte alla ning keskendub nende asemel hoopis taastuvenergiale ja teenustele. Viimastel aastatel on ettevõte taastuvenergiasse investeerinud ligi kümme miljardit eurot. Investorid survestasid ka RWE kursimuutust ning pärast esialgset tõrkumist otsustati taastuvenergia tegevusalad koondada eraldi ettevõttesse ja viia see börsile. RWE on viimastel aastatel teinud samuti suuri investeeringuid taastuvenergia tootmise võimsuse suurendamiseks. 2008. aastast alates on investeeritud umbes kaheksa miljardit eurot ning seda summat on kavas tõsta.

Ettevõtete ümberkujundamine ei lahenda aga küsimust, kes maksab 20 tuumareaktori tegevuse lõpetamise ja nende tekitatud tuumajäätmete kõrvaldamise eest. Energiaettevõtted on selleks kogunud umbes 38 miljardit eurot, kuid valitsuse tellitud uuringu järgi on võimalik maksumus ligi kaks korda suurem. Saksamaa tuumajaamade ehitus toimus sarnaselt praegustele taastuvenergia rajatistele riigi abil. Saksa üldsuse arvates peaksid ettevõtted, kes lõikasid tuumajaamadest kasu, tasuma ka nende sulgemise eest.

Energiatööstuse väitel lasub osa vastutusest aga hoopis valitsusel, sest tuumaenergiat hakati kasutama just valitsuse survel. Tõepoolest, vaatamata sakslaste kartustele tuumaenergia ohutuse pärast, said aastate jooksul stabiilsest, odavast ja süsinikdioksiidivabast energiast kasu nii ettevõtted kui ka avalikkus. Berliini poliitvaatlejate hinnangul soovitab teemaga tegelev komisjon ilmselt rahalise koormuse mingil moel jagada riigi ja ettevõtete vahel. Üks võimalus on rahastamiseks luua sihtasutus.

Tegelikult vajavad mõlemad pooled üksteist. Vaatamata taastuvenergia õitsengule, toodetakse siiski suur osa Saksa elektrist traditsiooniliste energiaallikate toel. Lisaks sellele on tavalised elektrijaamad palju paindlikumad kui päike ja tuul ning riik vajab neid reserviks. Kui ettevõtted läheksid pankrotti, peaks riik ise elektrijaamu haldama. Energiaettevõtete alluvuses töötab ligi 100 000 inimest terves riigis. RWE aktsionäride hulka kuulub mitu linna, kes toetub oma eelarve rahastamisel kindlale dividenditulule ning seetõttu on ettevõttel ka poliitilist kaalu.

Ükskõik, milline on Saksa energiaettevõtete tulevik, on need firmad tõenäoliselt palju väiksemad. Energiapöörde tõttu on RWE ja E.ON muutunud piirkondlikeks kääbusettevõteteks, kurtis kristlike demokraatide majandusnõukogu eelmine juht Kurt Lauck. Isegi energiatööstus tunnistab nüüd, et on suuresti ise süüdi. RWE tegevjuht Terium ütles ettevõtte lagunemisest teatades, et puudus piisav tahe muutuda ning inimesed eelistasid pea liiva alla peita.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta