Eluslooduse riikliku seire eesmärk on koguda kvaliteetseid andmeid elupaikade, liikide ja koosluste seisundi terviklikuks hindamiseks Eestis. Selle alusel tehakse riigis palju erinevaid elukeskkonda mõjutavaid otsuseid, mis on seotud näiteks majandamise, planeeringute ja loodusvarade kasutamisega.

 

Kuid suurem osa seireandmetest on vajalikud just erinevate rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks. Lisaks on ajakohased andmed kaitsealuste liikide ja elupaikade kohta olulised maaomandiga seotud juriidiliste tehingute tegemisel, sest looduskaitsega võivad kaasneda erinevad piirangud ja kohustused maaomanikele.

 

Milleks on vaja eluslooduse riiklikku seiret?

 

Seiret tehakse ka ulukipopulatsioonide seisundi ja arvukuse hindamiseks ning see on aluseks küttimislimiitide määramisel. Ulukid kasutavad elupaigana enamasti suuremat maa-ala ning seetõttu on ka seirevõrgustik küllaltki ulatuslik. Näiteks kevadise pabulaseire käigus läbitakse kokku ligi 1 500 km. Selle käigus kaardistatakse ulukite väljaheiteid, mis annab sisendi eelkõige sõraliste arvukuse hindamiseks. Lisaks kogutakse muude välitööde käigus infot ka teiste jahiulukite kohta.  Kui kaitsealused liigid võivad põhjustada maaomanikele piiranguid, siis kõrge ulukite arvukusega võivad kaasneda kahjustused – näiteks sõralised kahjustavad metsanoorendikke, metssead kartuli- ja viljapõlde ning levitavad Sigade Aafrika katku, millesse võivad nakatuda ka kodusead. Ulukiseire ja ulukite arvukuse reguleerimine on vajalik kahjustuste ennetamiseks ja vähendamiseks. Seega on eluslooduse seirel mitu tahku, mis võivad maaomanikke otsesemalt või kaudsemalt puudutada.

 

Mille poolest erineb eluslooduse seire muudest keskkonnaseiretest?

 

Kuigi keskkonnaseires on sageli kasutusel paiksed rajatised, kuhu on püsivalt või perioodiliselt paigaldatud erinevad seadmed ja mõõteriistad, ei ole eluslooduse seirekohad enamasti looduses eraldi märgistatud. Seirekoht võib olla näiteks asukohapunkt avalikul teel, kus linnulaulu kuulatakse, soo- või metsamassiivi läbiv kümnete kilomeetrite pikkune looduses tähistamata transekt või hoopis kaitsealuse liigi leiukoht niidul või vana kiviaia varemetel. Kaitsealused liigid ei järgi looduses kaitsealade ja riigimaa piire, vaid elavad ja kasvavad kõikjal, kus elupaik seda võimaldab. Kuigi seirekohad on looduses märgistamata, hoitakse nende ruumiandmeid Eesti looduse infosüsteemis EELIS avaneb uues vahekaardis, illustreerituna on see sama nagu ka maaüksuste piirid on kaardikihtidel nähtavad isegi siis, kui puudub kodu ümbritsev aed.

 

Miks peab seiret viima läbi ka eramaadel? Kes on seirajad ja mida nad minu maal teevad?

 

Esinduslike andmete saamiseks peab seirevalim iseloomustama kogu elupaiga, liigi või koosluse seisundit, sh levikut ning struktuurset ja funktsionaalset kvaliteeti. Seire peab olema objektiivne kõrvaltvaataja ja jääma sõltumatuks vaatluskoha eristaatusest, olgu selleks siis erinev majandus- või hooldustegevus, asukoht või omandivorm. Seetõttu on väga oluline, et seire toimuks ka eramaadel ja majandatavatel aladel samamoodi nagu kaitsealadel, kus tuleb vahel sõltuvalt seiretööst liikuda isegi üldise liikumispiirangu ajal.

Kui vabatahtlikus seires avaneb uues vahekaardis saab kaasa lüüa igaüks, siis riikliku seire töid viivad läbi eranditult vastava ettevalmistusega eksperdid riiklike ja rahvusvaheliste metoodikate alusel. See tagab andmete usaldusväärsuse ning hoiab pikkade andmeridade kvaliteeti ja võrreldavust ajas.

Keskkonnaagentuuri töötajatel on riietel asutuse embleemid, kaasas töötõend, ametisõiduk on samuti märgistatud. Näiteks metsaosakonna töötajad jätavad esiklaasi vahele teate infoga, kes tuli, milleks ja oma kontakti, et omanik saaks vajadusel ühendust võtta. Kui eratee märgil on maaomaniku kontaktid, siis helistame, et märku anda oma tegemistest. Paljusid seiretöid viivad lisaks Keskkonnaagentuuri töötajatele läbi ka teadlased ja vabakutselised eksperdid ning kui seire iseloom seda nõuab võivad vaatlejad viibida ka pesitsusajal laidudel, turnida kotka pesapuu otsas, mängida kõlaritest veidraid loomahääli jne.

Keskkonnaagentuuri töötajatel on riietel asutuse embleemid, kaasas töötõend, ametisõiduk on samuti märgistatud. 

Viimastel aastatel oleme võimaldanud ka maaomanikul kaitsealuse liigi seirele kaasa tulla – see on tegevus, mis aitab tugevdada sidet oma maal leiduvate loodusväärtustega ja mõista paremini nende kaitset. Selleks peab aga maaomanik meile oma soovist eelnevalt teada andma kaitsekohustuse teatisel märgitud kontakti kaudu.

 

Kust saada infot seire kohta?

 

Kõik riikliku seire metoodikad, andmed ja aruanded on avalikud, kui nende kättesaadavust ei piira kaitsealuse liigiga seotud nõuded.

Seiremetoodikate ja -valimitega on võimalik tutvuda Keskkonnaagentuuri kodulehel.
Seirekohtade asukohad, seiretulemused ja aruanded on avaldatud keskkonnaseire infosüsteemis KESE.
Eluslooduse mitmekesisuse seire ülevaadetega on võimalik tutvuda ka kaardiloos Eluslooduse mitmekesisuse seire.
Ulukite seire ülevaadetega on võimalik tutvuda Keskkonnaportaalis.

Maaomanikele on riikliku seire tulemused olulised, kuna nende põhjal saab teha teadlikumaid otsuseid maade majandamiseks või kaitseks. Näiteks võivad seire tulemused anda väärtuslikku infot metsanduse, põllumajanduse või maakasutuse paremaks planeerimiseks ning aidata ennetada või leevendada keskkonnaalaseid probleeme.

Oluline on mõista, et riiklik seire ei ole mõeldud maaomanike jälgimiseks ega kontrollimiseks. Sõbralik ja avatud suhtlus seire tegijatega võimaldab luua usalduslikku koostööd, mis omakorda toob kaasa vastastikust kasu nii eramaaomanikele kui ka ühiskonnale tervikuna, tagades ajakohase keskkonnainfo olemasolu, loodusvarade säästliku kasutamise ning keskkonna jätkusuutlikkuse.

Lugu on pärit Keskkonnaagentuur blogist.

Sarnased artiklid