President Ilvese sõnul peaks tänapäeva looduskaitse püüdma lisaks bioloogilise, juriidilise ja majandusliku taustaga küsimustele arvestada ka bioesteetikaga, kuna see on tänapäeva inimestel ühine, pärinedes ajast, mil meie kõigi ühised esivanemad elasid veel Aafrika savannis.

Käesoleva aasta looduskaitsekuu teemaks on Eesti maastikud ning looduskaitse erinevatest teemadest on just maastik ja selle kaitse seotud kõige rohkem esteetikaga. Kas me võime siis järeldada, et kuna omame ühiseid esivanemaid, liigume kõik rõõmsalt ühes suunas, sest nägemus on meil sarnane?

Nii lihtne see paraku ei ole. Pigem vastupidi – kui kaitsealune liik on objektiivselt kas olemas või mitte, omab kindlat kohta ökosüsteemis ja on iseenesest vajalik, siis maastiku väärtus tekib vaid läbi inimtunnetuse.

Aga ilumeel kipub olema meil erinev. Mõne jaoks väga kaunis maastik ei avalda teisele mingit muljet. Mõni naudib maastikku koos majade, teede ning põldudega, samas kui teine õhkab vaid silmapiirini ulatuvat metsikut loodust nähes.

Seetõttu tundub, et maastikukaitse sarnaneb tänapäeva kunsti mõistmise aruteluga. Viimases apelleeritakse pigem mõistusele, mitte maitsele; pigem mõistmisele, mitte meeldimisele. Arvamuste paljususe puhul on see üks võimalikke lahendusi, kuidas koos edasi liikuda.

Ka maastikukaitses on arvamusi palju ning seetõttu on Keskkonnaamet kaitse planeerimisel kasutanud võimaluste piires teadmistepõhist lähenemist. Nii on koostöös ülikoolide ja ekspertidega koostatud või valmimas kõikidele rahvusparkidele ajaloolise maakasutuse ülevaade.

Lahemaal on koostatud ülevaade asustusstruktuurist ja esiajaloolistest maastikest ning kaardistatud väärtuslikud hooned. Meie suurematel maastikukaitsealadel Otepääl, Haanjas ja Vooremaal on aga tehtud analüüsid, mis annavad suunised väärtuslikemate alade kaitseks, nt on Pangodile tehtud teemaplaneering ehitustegevuse sobitamiseks kaitsealuse maastikuga jne.

Viimase viie aasta jooksul on ette valmistatud sadakond kaitsekorralduskava, mis määratlevad väärtuslike maastikega seotud tegevusi. Ehk siis teoorias oleme aasta-aastalt üha targemad, aga kuidas läheb praktiliselt?

Sajand tagasi oli Eestis iga maalapp hinnas ja kasutuses, sest maa oli see, mis toitis nii maa peremeest kui tema linnasugulasi. Nüüd elab enamik inimesi linnades. Tõsi, paljudel on küll suvekodud, kuid nendes on maakasutus oluliselt erinev talupidamisest. Muutunud on ka kauni maastiku sisu.

Veel sajand tagasi oli maa esmaseks eesmärgiks tulu teenimine – iga tükike maast oli hooldatud ja täitis oma rolli, esteetiline pool oli pigem lisandväärtus. Täna ei täida aga maa äraelatamisel tihtipeale enam varasemat rolli, mistõttu omanike jaoks, kes tahavad säilitada kaunist maastikku, on seesama ilu ja hooldatus kujunenud hoopis kuluallikaks.

Ja see on väga oluline tegur, kui räägime maastikust, selle hooldamisest ja kaitsest. Maad tuleb vaadelda kui vara – keegi ei jätaks ju südamerahuga oma hinnalist maali pööningule tolmuma või keldrisse kopitama. Ning peab tunnistama, et viimaste kümnendite jooksul teevad üha rohkem rõõmu maaomanikud, kes oma vara säästlikult hooldavad – niidavad, istutavad jne. Võib tunduda ketserlik mõte, aga kui omal ajal toitis maa linna ja tänu sellele sai eestlastest haritud rahvas, siis ehk ongi õiglane, kui nüüd linnas teenitud raha taas tagasi maale tuuakse?

Eraomanike panus kaitsealade maastike kujundamisse on oluline

Kuna Keskkonnaamet vastutab kaitseala valitsejana tegevuse eest kaitsealadel, siis allpool toodud ülevaade keskendub kaitsealadele. Eestis on ligi pool maast eraomandis, sh 1/3 kaitsealadest asub eramaadel, seega on eraomanikel väga oluline roll selles, millised meie maastikud välja näevad.

Kui mitmete riikide tunnuseks on sadu või tuhandeid aastaid vanad ehitised, siis meie peaks paremini tajuma, et aastasadu hooldatud puisniidud, loopealsed ja teised pool-looduslikud kooslused on maailma mastaabis just see, mis meid teeb eriliseks. Ja nagu ehitised, vajavad ka nemad pidevalt hoolt, et väärtus säiliks.

Eesti maastikukaitses on kõige suurem töömaht just pool-looduslike koosluste hooldusel. Selle tegevuse jaoks on loodud maaelu arengukava raames toetusskeem, kus maaomanik saab ise taotleda vajalikke vahendeid tööde läbiviimiseks. Lisaks sellele saab taotleda toetusi ka loomade ostuks ning vajaliku infrastruktuuri rajamiseks. Looduskaitse arengukava on sättinud eesmärgiks, et aastaks 2020 on hoolduses 45 000 hektarit pool-looduslikke kooslusi.

2014. aastal hooldati alasid ligikaudu 27 000 hektaril, millest eramaadele jääb 11 600 hektarit, sealjuures hooldatakse 30% eramaadel asuvatest pool-looduslikest kooslustest. Väljaspool hooldust on aga veel 26 000 ha eramaad. On väga oluline, et ka nendel aladel toimuks tegevus ning eramaade omanikud kasutaksid olemasolevate toetuskeemide võimalusi.

Pool-looduslike koosluste hoolduse puhul on vahel kuulda arvamusi, et riik peaks seda tegevust rohkem toetama, sest need alad on ju riigile vajalikud. Nõus, et toetused võiksid olla kõrgemad, kuid väga tahaks, et võetaks omaks mõte, et samapalju kui riigil on neid alasid vaja, on need vajalikud meie kui eestlaste identiteedi säilitamiseks.

Parkide tähendus on muutunud

Lisaks pool-looduslikele kooslustele on maastikukaitseliselt väga olulised maamärgid pargid. Eestis on kaitse all ligikaudu 400 parki ning äärmiselt positiivne on see, kuidas viimase kümnendi jooksul on muutunud kohalike kogukondade suhtumine nendesse. Praeguseks on paljud pargid muutunud võsastunud aladest kogukonna tähtsamate sündmuste kokkusaamiskohaks ja piirkonna visiitkaardiks.

Pargid on sageli väga keerulise sega-maaomandiga, kuid sellest hoolimata on park kohaliku kogukonna jaoks „oma“, see ei ole vajalik riigile, vaid just meile endile. Riigi roll ei ole enam mitte tagant utsitada, et parke korrastataks, vaid praegu tuleb mõnes kohas pigem hoogu maha tõmmata, et kordategemise tuhinas last veega välja ei visataks.

Aga kindlasti on see palju positiivsem, kui teha selgitustööd, et keegi pargi ka omaks võtaks. Siinkohal tuleb rõhutada, et kordategemisel ei keskendutaks vaid inimtegevuse jaoks vajalikele elementidele – teed, valgustus, pingid jmt . Kindlasti tuleb samavõrra tähelepanu pöörata ka parkidega seotud loodusväärtustele, kuna tegemist on vanade laialehiste puistutega, mis mujalt on looduslikul kujul peaaegu kadunud.

Ligikaudu 80% väärtuslikeks hinnatud maastikest säilivad igapäevase tegevuse käigus – kas põllupidamise, karjatamise või metsamajandamise abil ja selleks riigipoolset sihtsuunitlusega maastikukaitseks vajalikku toetust ei vajatagi.

Samas on paljud alad söötis, võsastuvad ning kunagisi kauneid vaateid ei ole võimalik mujalt kui tornist enam näha. Ja siin kipub paraku olema seos sellega, kas omanik saab maast tulu ja see on tema kodu, või on ta pelgalt maaomanik.

Rõõmu teevad need maaomanikud, kes küll elavad kaugel ning kuigi maa ei ole neile tuluallikas, investeeritakse mujal teenitud raha oma (maa)koduümbruse kaunimaks tegemiseks. Nii nagu peremehele kohane. Loodetavasti kasvab selliste omanike arv veelgi.

Väärtuslikel aladel, kus omanik oma initsiatiivist lähtuvalt ei ole tegutsenud, planeerib Keskkonnaamet vastavalt rahalistele võimalustele praktilisi töid ise. Selleks küsitakse esmalt maaomaniku nõusolek ning esmakordsel loa küsimisel ei ole ka harv juhus, kus ollakse riigipoolse sekkumise osas tõrjuv.

Samas on väga positiivne, et järgmisel aastal on juba maaomanikud ise huvitatud hooldamise jätkamisest. Sageli vajatakse küll riigipoolset toetust, aga peale mahukamaid töid (nt võsavõtmist) on maaomanikud ka ise hakanud alasid hooldama. Ligi pooltel juhtudest on pärast riigi vahendite abil võsa likvideerimist võtnud maaomanikud ala põllumajanduslikku kasutusse ning edasist riigipoolset toetust ei vajatagi.

Küll teevad aga muret maaomanikud, kes Keskkonnaameti päringu peale ei vastagi, neid on ligikaudu 10% ning paar protsenti keelavad oma maal igasuguse looduskaitselise tegevuse. Enamasti on selle põhjuseks erinev nägemus maa kasutusest.

Eramaadel on maastikukaitselisi tegevusi toetatud aastas ligikaudu paarikümne tuhande euroga. Kõige järjepidevamalt on sellega tegeletud Otepää maastikukaitselalal, kus on viie aasta jooksul hoitud avatuna mitusada hektarit. Väga positiivsena saab välja tuua ka Otepää kohaliku kogukonna initsiatiivi, kus eraalgatuslikult on küsitud erinevate maaomanike nõusolekuid ning planeeritakse ühiselt maastikuhooldustöid nii projektide raames kui ka talgutena.

Ning kui ma alustasin president Ilvese sõnadega, siis maastikukaitse võtmes sobivad presidendi sõnad ka lõpetuseks: „Kui mitmel pool maailmas peame endistviisi ütlema, et inimene peab lõpetama pealetungi loodusele, siis Eestis võib praegu julgelt vastupidise ülesande püstitada. Tasakaalu säilitamiseks on kindlasti vaja kogu aeg midagi teha. Kui me üldse midagi ei tee, siis katab peagi peaaegu tervet Eesti territooriumi võsa ja seejärel mets. Ja see ei ole siis enam Eesti, nagu ta on vähemasti tuhat aastat olnud.“

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta