Reval Folgil on 15. septembril kell 19.00 au avada teine hooaeg Eesti-Walesi duoga SILD (Sille Ilves ja Martin Leamon). Sissejuhatavateks esinejateks on suvel rahvusvahelises noortelaagris Reval Etno osalenud lapsed koos üllatusesinejaga. 

 

Reval Folk küsis Sille Ilveselt ja Martin Leamonilt mõned küsimused – loe, mida nad vastasid.

Milline on see geograafiline koht, kust teie duo kõige enam mängu jõudu ja inspiratsiooni saab?

Sille Ilves: Kuna mul on olnud kaks kodu: Wales ja Eesti, siis on just need geograafilised paigad kõige südamelähedasemad. Kui olla veelgi täpsem, siis Lääne-Walesi rahutu ookeani kohin ja kodus olles Setomaa metsamühin on mulle jõudu andvad. Inspiratsioon aga võib tulla täiesti ootamatult viibides täiesti tundmatutes paikades.

Martin Leamon: Inspiratsioon võib tulla ükskõik kus, ükskõik millal. Üleüldiselt on minu sünnikoht Gower Walesis, paik millest ammutan lõputut inspiratsiooni. On üks köök  Alltfechanis, Pencaderi külas, Ceri Rhys Matthewi ja Julie Murphy kodus, kus on alati palju head muusikat ja sööki. Eagle pub Llanfihangel-Yr-Arthis on tilluke, hubane ja eeldusteta oaas sügava kultuurikihiga.

Kas ja kes on teie eeskujud (muusikaliselt, mõtlemiselt)?

S: Viiulimängus oli ja on mulle siiamaani suureks eeskujuks Iiri traditsionaalne viiuldaja Kevin Burke, kelle sooloplaat „If the cap fits‟ hullutas mu tõeliselt ära ning julgustas mind avastama keldi muusika juuri. Walesis on meil hea sõber ja muusik Ceri Rhys Matthews, kes avas minu muusikalise mõtlemise ukse, mille hoian lahti igapäevaselt. Üks mõttetera temalt on selline: „Muusika on kui lõuend, millele sina, kui muusik, kui kunstnik, maalid oma pildi ja oma maailma, valides omad muusikalised värvid ja vahendid.‟ Ceri on ansambli Fernhill loominguline juht.

M: Mind on mõjutanud paljud, liiga paljud, et kõiki üles lugeda. Suurimad neist on aga Ceri Rhys Matthews ja Neil Young. Ma väga soovitan nende mõlema loominguga tutvuda.
Kus te olete kõige rohkem mänginud või mängite? Milline on teie publik?

S: Me oleme nüüd Eestis elanud umbes kaks ja pool aastat. Siin oleme me vähe avalikult esinenud, küll aga mängime muusikat igapäevaselt oma kodus, ajaviiteks. Suurbritannias olles korraldasime tantsuõhtuid traditsiooniliste tantsudega (nimetades neid õhtuid twmpath/ceilidh/fest noz) ning andsime kontserte aastaringselt folgifestivalidel ja -klubides. Tantsuõhtud on sellise seltskondliku ja funktsionaalse iseloomuga, kus igas vanuses rahvas saab kokku ja tantsib koos, luues vahetu õhkkonna. Suurbritannia kontserdipublikuks olid aga enamasti vanema generatsiooni rahvamuusika fännid, kes on tavapärasest folgihuvilisest uudishimulikuma ja avatuma maailmavaatega. Rahvamuusika ehk folk music on Suurbritannias umbes samas staatuses kui džässmuusika, selline põrandaalune- ehk alternatiivmuusika. Meie repertuaariks on traditsioonilistel Walesi ja Eesti meloodiatel põhinevad instrumentaallood ja mitte-ingliskeelsed rahvalaulud, mille seaded oleme loonud läbi oma filtri, seega meie kuulajaskonnaks on rahvas, kes ei karda muusikas seigelda ja kogeda midagi ainulaadset.

M: Olen enamiku oma elust elanud Suurbritannias. Seal olen mänginud pubides, kirikutes, kunstikeskustes, festivalilavadel, lossides, põldudel, mis on täis joobunud mootorrattureid, aitades, randades, folgiklubides, muuseumides, linnaväljakutel, aiapidudel, džässklubides, rahvamajades ... Igal pool mängides saad aru, et inimesed on kõik ühesugused, me elame ühe päikese all, ainult söök on erinev. Publik võib olla ükskõik milline. Avameelsed inimesed on minu lemmikpublik.

Kas te olete kogenud mõnda ekstreemsemat kontsertolukorda (ise üles astudes või kontserti külastades)?

S: Mitmelgi korral oleme omal nahal tunda saanud nii siin kui seal pool lompi ekstreemseid kontsertolusid, mis on enamjaolt tingitud kontserdi korraldajate halvast korraldusest, kus ilmastik on pillimänguks liiga külm või helindus nii kehv, et mikrofonid vilistavad jne. Tihti on nii, et need, kes ise ei ole muusikud, ei oska seda õudust endale ette kujutada, inimlikkusest jääb vahetevahel tõesti puudu. Samas on aga ilusaid hetki kontsertidest, mis jäävad hinge puudutama igavesti. Kõige toredamad ongi kontsertidel need spontaansed olukorrad, mil publik võtab initsiatiivi üle ja suhtleb esinejatega, luues sel hetkel täiesti uue raamidest väljas olemise, vaba tunde. Ja kas mitte enese vabalt tundmine pole see kõige ihaldatum tunne üldse?

M: 2009. aastal mängis SILD Smithsonian Folklife festivalil, Washingtonis. Sealt käib 10 päevaga läbi üle miljoni inimese. Ma juhatasin ühte lugu sisse ja mainisin Gowerit, oma kodu. Keegi publikust elas sellele valjuhäälselt kaasa – keegi noor naine hüüdis „Jaa, kolme kalju rand!‟, mis on selles regioonis tuntud rand. Ma ütlesin et see on mu kodurand, et olen pärit Pennardi külast. Hääl vastas: „Pennard! Ma olen ka sealt pärit!‟. Ülejäänud publik oli meie vestlusest haaratud ja elas väga kaasa. Ma küsisin naiselt ta nime, ja selgus, et käisin samas koolis ta õega! Publik oli hämmingus! Vestlesime peale kontserti, ja selgus et ta oli tol päeval Washingtonis ja kontserdil täiesti juhuslikult. Sa reisid teisele poole maailma ja kohtad kedagi oma külast (ta pere oli 25 aastat tagasi emigreerunud). Maailm on väike, kas pole?

Mida tähendab teile muusika?

Muusika on üks väga isiklik eneseväljenduse vorm. Vaade hinge.

Mis pärimus teile tähendab? Mida tähendab selle kandmine ja viljelemine?

Voolavat jõge. See on see sama jõgi mis lõpuks suubub merre, kuid mis kogu aeg muutub ja mitte kunagi ei ole ta samasugune mitte üheski punktis. Pärimuse kandmine ja pärimusmuusika viljelemine tähendabki olemist osa sellest jõest, mis kogu aeg muutub ja mis muudab sind ennast kui muusikut samuti.

Mida annab pärimusmuusikaga tegelemine tänapäeva noortele, kellega olete kokku puutunud?

S: Seda peaks küsima neilt endilt. Kui mina olin teismeline noor 1990. aastate lõpus, siis oli pärimusmuusika, kui selline, täiesti uus nähtus ja minu jaoks oli see väga põnev uus maailm, mida avastada. Ma väga loodan, et tänapäeva teismeline noor võib ka enda jaoks leida pärimusmuusika kui alternatiivse eneseväljenduse vormi.

M: Ma loodan, et see annab neile viisi kuidas ennast väljendada ja võimaluse olla osa suuremast ja võimsamast kui keegi meist. Ma loodan, et nad leiavad selle olevat alternatiivi peavoolule ja loodan, et nad ei näe seda kui odavat ja lihtsat teed populaarsuse- ja kuulsuseni.

Mis on teie unistus maailmast? Millises maailmas soovite elada?

Sille: Ela ja lase teistel elada! Ma juba elangi selles maailmas ja elan just nimelt väikestviisi oma üürikest elu nii meeldivalt kui võimalik. Igaühel meist on ju see valik, kuidas elada, tuleb lihtsalt arukalt valida ja tunda rõõmu sellest, mis sul on.

Martin: See kõik oleneb mu tujust – mis ma sõin hommikusöögiks. See on kaugel täiuslikkusest, aga see on ainus, mis meil on. Mulle meeldib Dalai Lama mõtteviis: „Ole optimistlik, siis tunned end paremini.‟ Arvan, et oleks tore kui utoopia eksisteeriks – kuigi ainult liivatera sünnitab pärli. Niisiis, astudes Platoni ja Sir Thomas Moore´ga ühte leeri soovitan kuulata ja mõtiskleda laulu „The Big Rock Candy Mountains‟ üle.

Sille Ilves ja Martin Leamon astuvad üles Tallinna Vanalinna Muusikamajas 15. septembril kell 19.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta