Kahekümnes august oli omal ajal minusugusele väiksele mehele alati suur päev. See kuulutas juba varajastel tundidel kõlama hakanud püssipaukudega pardijahi algust. Seda jätkus pea kuuks ajaks.

Partide rahulik elu keerati pea-peale ja nad otsisid rahu utest kohtadest. Neeruti mägede väikseim järveke, Sinijärv oligi see üks rahupaik, kuhu paugutajad paugutama ei tohtinud minna.

Ja niimoodi iga aasta kahekümnenda augusti paiku olidki pardiparved järveveel kohal. See iga-aastane loodusnähtus kestis sama kaua kui jahihooaeg. Linnud lahkusid järvesilmalt alles siis kui ka viimased paugutajad koju jäid.

Kiiresti nad alati kogunesid ja sama kiiresti nad jahihooaja lõpus lahkusid. Väike looduskaitsepisik oli see, mis mulle sealt eluks ajaks külge jäi. Et loodust on vaja kaitsta ja üks kaitseala ongi selleks kui loodud. Muul ajal elas järveke oma vaikelu, kuni pardiparved jälle sügise eel kohale jõudma hakkasid.

Lõikuskuu, 1986, Neeruti.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!