Möödunud suvel sTARTUp Dayl laineid löönud TalTechi biotehnoloogia spinoff ÄIO sihib rohepööret toiduainetööstuses. Mulluse ärifestivali üks parim pitching-võistluse osaleja ja Swedbanki auhinna 10 000 eurot võitnud ettevõte on vahepeal kaasanud enam kui miljon eurot ning ettevõtte jätkusuutlikke rasvu ja õlisid testivad toidutootjad siin- ja sealpool Atlandi ookeani. Käima on lükatud ka Euroopa uuendtoidu loa taotlemine.

„See võit oli meile kindlasti abiks,“ sõnas vaid aasta tagasi loodud ÄIO kaasasutaja, TalTechi toidutehnoloogia ja bioinseneeria kaasprofessor Petri-Jaan Lahtvee eelmise aasta sTARTUp Dayl võidetud Swedbanki 10 000-eurost eriauhinda kommenteerides. „Summa läks väga õigesse kohta ja tuli väga õigel ajal. Saime tänu sellele tegelda rahulikumalt rahastuse kaasamise protsessiga ega olnud nii suure surve all.“

Rahalisest toest veelgi tähtsamaks peab Lahtvee võiduga kaasnenud tunnustust ja motivatsiooni, mis aitas ÄIO meeskonnal julgelt koputada Soome riskikapitalifondi Nordic Foodtech VC uksele. Fondi, EAS-i ja teiste partnerite kaudu saigi idufirma veebruaris kokku miljonieurose rahasüsti, millega kasvada laborist välja ja suurendada tootmismahte. Kui varem suutsid ÄIO töötajad sageli jäägiks peetavast saepurust korraga toota 20–50 grammi rasvainet, mis võiks toidutööstuses peagi asendada väga suure jalajäljega palmi- või kookosõli, siis nüüd on mahud kasvanud kümnete kilodeni.

Sellest piisab enam-vähem toote testimiseks toiduainetööstustes. Ettevõtteid, kes ÄIO rasvu oma toodetes katsetada soovivad, on juba üle kolmekümne: mõni Eestis, enamik Euroopas ja pisut ka USA-s. Tootmisliinidele jõudmiseks on aga vaja palju suuremat skaalat.

„Tootmismaht ongi meie praegune suurim pudelikael,“ räägib ettevõtte asutaja. ÄIO-le on suureks abiks Fibenol, kelle Imaveres asuvas tehases on võimalik suuremahulist tootmist katsetada. „Fibenolis katsetamine tõestas, et meie protsess on skaleeritav ja see annab julguse arendustega edasi minna. Samuti käime toiduainetööstusele mõeldud toorainet praegu katsetamas Soomes, Norras, Saksamaal ja Ungaris, sest Eestis ei ole võimalust meie tooteid toiduaineteks sobiva puhtusega suuremas mahus toota.“

Et lähema paari aastaga luua Eestisse klientide potentsiaalset nõudlust rahuldav tööstuslikus mahus tootmisvõimekus, tegeleb ÄIO juba järgmise rahastusringiga, millega on soov kokku saada 8–10 miljonit eurot. Tõenäoliselt alustatakse summa püüdmist ÄIO kaasasutaja, brasiillanna Nemailla Bonturi juurtele lähemast Ladina-Ameerika ettevõtluse ja innovatsiooni ökosüsteemist Latitud. Enam-vähem sama tärmin, kaks aastat, on ka Euroopa Liidu uuendtoidu loa saamisel, et nii kui roheline tuli käes, olla kohe valmis ka tootma.

Samal ajal teeb ÄIO oma tooteid paremaks ja arendab pidevalt välja uusi, uurides ka sektoreid, mis ei ole toiduga seotud. Näiteks kosmeetika, kus turule pääsemine on lihtsam, võib olla reaalne alternatiivseid rasvu kasutada juba aasta pärast.

Mõne kosmeetika- ja kodukeemiaettevõtte kõrval testivad ÄIO punaseid rasvu ja õlisid – ettevõtte justkui kaubamärgiks kujunenud punane värv on toodetel tänu kõrgele karotenoidide sisaldusele – praegu peamiselt siiski vegantoidu tootjad, katsetades neid taimsetes kotlettides, veganvorstides, veganjuustudes, aga ka pagaritoodetes.

Küsimusele, kas toidutootjad julgevad testida, vastab Lahtvee rõõmsalt: „Testida julgevad küll. Eks me ise ka sööme ja oleme veel täiesti terved, aga meie rasvad on tegelikult ka tervislikud. Nad sisaldavad antioksüdante ja oomega-3-rasvhappeid. Meile kellelegi ei meeldi võtta kala maitsega kalaõli, aga kui mõnes tavalises tootes on kasutatud meie rasvasid, saab neid süües vajaliku koguse oomega-3 sealt juba kätte.“

Ühtlasi säästab punane rasv vegantoidutootjaid liha alternatiividesse toiduvärvi lisamisest ja muudab tooted ka maitsvamaks. Viimast ei ole küll olnud artikli autoril võimalik hinnata, kuid usaldame Lahtvee sõnu ja loodame parimat ka ettevõtte edu silmas pidades.

Toote hinnast rääkides on ÄIO-l eesmärk jõuda mõne aastaga kookosõliga samale hinnatasemele, mis annab äriideele veelgi väärtust juurde. Palmiõli, mis maksab pisut üle euro kilogramm, jääb haardeulatusest esialgu välja, kuid arvestades selle tootmise suurt keskkonnamõju ja Euroopa Liidu soovi näha tulevikus palmiõli hinnas ka keskkonnamõju komponenti, võib ÄIO konkurentsivõime ka siin ajapikku paraneda.

Lisaboonusena tuleb mängu kohalikkus, sest nagu varem mainitud, näeb ettevõtte ärimudel peale tehnoloogiate väljatöötamise ette ka oma tootmise loomist, esialgu Eestis, seejärel globaalselt.

„Meie eesmärk on, et tootmised ei oleks meeletult suured. Me mitte ei taha tuua kogu Euroopa saepuru Eestisse, et sellest siis rasvu toota, vaid pigem soovime, et kõikjale tekiksid lokaalsed tootmisjaamad, mis toodavad kohalikust toormest. Nii jääb ära tooraine ja lõpptoote transport ning tagatud on ka parem toidujulgeolek,“ selgitab Lahtvee. Rohkemate jaamade rajamiseks on plaan tehnoloogiat ka teistele biotehnoloogia ettevõtetele välja litsentseerida.

Selliselt toimides on ÄIO soov saada globaalseks ettevõtteks nii kiiresti kui võimalik. Motivatsiooni selleks annavad ka aukartustäratavad numbrid: ÄIO kodulehe andmetel ulatub nende turu ehk õlikeemiatööstuse suurus 2027. aastal enam kui 36 miljardi USA dollarini. Samas paisataks palmiõli asemel nende tooteid kasutades iga aasta õhku 160 kilotonni vähem CO², hoides 2030. aastaks ennustatud hindade korral aastas kokku 98 miljardit dollarit. Meeletud summad! Kes teab, ehk saab ÄIO punasest rasvast peagi n-ö punane kuld?

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta