Möödunud kuul rabas tarbijaid keskkonnaministeeriumi jõuline kavatsus hakata piirama kilekottide kasutamist. Märkamata jäi tõsiasi, et ametnikel jagub jaksu võitlemaks olematu probleemiga, samas kui tõeliselt keskkonda koormavad küsimused seisavad juba aastaid lahendamatult.

Kilekottide suure keskkonnakoormuse väljendamiseks on läbivalt räägitud nende arvust - et me kasutame aastas 115 miljonit eriti õhukest kilekotti ja 18 miljonit tavalist kilest kandekotti. Need numbrid kõlavad hirmuäratavalt seni kuni me seda kogust ära ei kaalu. Jutt käib umbes 160 tonnist, mis, nagu ministeerium ise tunnistab, moodustab marginaalse osa
Eesti pakendijäätmetest.

Enamgi veel - kuigi ministeeriumi uuringus kirjutatakse, et kilekotid jõuavad lindude ja loomade toidulauale, ei suudeta seal esitada ühtki mehhanismi, kuidas see võiks juhtuda.
Tegelikult on kilekottide saatus sarnane sellele, millele uuring viitab paberkottidest rääkides - need kas taaskasutatakse või suunatakse koos olmejäätmetega põletustehasesse. Probleemi pole. On umbes 160 tonni pakendijäätmeid, mille käitlemiseks on toimiv süsteem.

Kus on elevant?

Samal ajal kilekotijahiga otsib Keskkonnainspektsioon hanke korras jäätmekäitlejat, kes likvideeriks peamiselt  Eesti Rahva Muuseumi akna taha Raadi lennuväljale kuhjatud rehvimäed. Koos paari väiksema rehvihunnikuga ootab taaskasutusse suunamist 21’000 tonni vanu rehve.

Kilekottide keeles - kui see hunnik teisendada eriti õhukesteks kilekottideks, siis vedeleb seal põllu peal eestlaste 365 aasta kilekotivaru. Või teine võrdlus - kui hakata Viru väljakult Tartusse minema ja see rehvide mass ühtlase kihina tee peale kallata, siis samamoodi kilekottidega käitudes saaks kilekotid otsa juba Stockmanni ristmikule jõudes.

Ehk et olukorras, kus viimastel aastatel kokku kukkunud rehvide taaskasutussüsteem ei ole saanud ministeeriumi jäätmekäitlusosakonnast ei mõistmist ega abikätt, jagub seal indu võitluseks kilekottidega, millel on olemas toimiv taaskasutussüsteem ning mille euronõuetest tulenevad kasutamise sihtarvud on täidetud juba täna.

Seetõttu jääb arusaamatuks Ragn-Sellsi juhi Rain Vääna suur tunnustus keskkonnaministeeriumile ja keskkonnainspektsioonile otsustava tegevuse eest, sest tegelikult tegelevad ametnikud oma seni tegemata tööst tingitud tagajärgede hädalikvideerimisega.

Rehviliit on aastaid tähelepanu juhtinud, et kui Rehviringlus ja nende partnerid ainult koguvad rehve põllule ja neid reaalselt praktiliselt ei taaskasuta ning seeläbi saab taaskasutustariifi kunstlikult madalal hoida, siis ei ole võimalik sama poti teises servas rasvasemat suppi keeta.

Selline pikaajaline nihilism oli võimalik tänu sellele, et puudus kas tahe või soov nii ministeerimi tasandil, kui ka järelvalve tasandil antud probleemiga juba 3 aastat tagasi tõsisemalt tegeleda.

Sellest hoolimata on Rehviliidul koos oma liikmetega õnnestunud 10 aastaga reaalselt taaskasutusse suunata 60 000 tonni rehve. Seega ei saa siin rehvide taaskasutusorganisatsioone sugugi ühe puuga mõõta. Ebaefektiivne seadusandlus ja nõrk järelevalve ei ole aga kohe kindlasti tootjavastutusorganisatsioonide vastutusala.

Lisaks on riiklikul tasandil endiselt lõpuni lahendamata koos sõiduautodega Eestisse tulevate rehvide maksustamise küsimus. Samas jõuab hinnanguliselt 25% rehvide massist Eestisse just sel teel. Lõpuks jõuavad ka need rehvid kogumispunkti ja tuleb ümber töödelda, aga keegi pole selle eest taaskasutustasu maksnud.

2500 tonni. Igal aastal. Eriti õhukesi kilekotte tuleks koguda 43 aastat, et sama rasket hunnikut saada. Seda elevanti ei sihi ametnikud aga isegi mitte sääsepüssiga.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta