2024. aasta tööstusuuringust selgus, et kuigi tööturul muutub töötajate leidmine üldiselt lihtsamaks, on siinsete ettevõtete suurim mure jätkuvalt kvalifitseeritud spetsialistide puudus. Nende järelkasvu aitaks soodustada senisest oluliselt atraktiivsemad praktikavõimalused ja just noortele suunatud väärtuspakkumised.

Uuringu järgi tunneb Eesti tööstussektor enim puudust masinaoperaatoritest, aga ka valdkonna oskustöölistest ning tootmistehnoloogidest. Peamine takistus töötajate leidmisel on sobiva hariduse, kvalifikatsiooni või oskuste puudumine.

 

Digitaliseerimine ja automatiseerimine nõuab uutmoodi tööjõudu

 

Eesti Masinatööstuse Liidu tegevjuht Andri Haran ütles, et ühest küljest on töökäsi vaja selleks, et kasvada.

“Jah, praegu ei ole tööstuses õitsenguaeg, kuid igale mõõnale järgneb tõus ja kui see aeg kätte jõuab, on tööstusettevõtted taas probleemi ees, kust leida inimesed, kes aitavad toodangu taas kasvule viia,” selgitas Haran.

Teisalt pole aga tööjõu vajadus aktuaalne ainult kasvuperioodil, vaid tööstus kui valdkond on praegu suures muutumises ja see on peamine tööjõu nappuse põhjustaja. Tööstusettevõtetes on järjest rohkem digitaliseerimist, automatiseerimist ning innovatsiooni ning kõik need muutused nõuavad uutmoodi spetsialiste, tõdes Haran. “See tähendab, et olemasolev töötajaskond tuleb ümber õpetada või leida hoopiski uued inimesed, mis tekitab niisamuti surve,” sõnas Haran.

Eesti Plastitööstuse Liidu tegevjuht ja partner Pilleriin Laanemets nentis samuti, et tööjõupuuduse probleem on tööstussektoris akuutne. Ta põhjendas, et noori ei kõneta tööstussektor enam nii palju kui varem. “Täna on meil seis selline, et praktikakohtadele kandideerivad eestlaste asemel valdavalt välismaalt pärit üliõpilased, kuid samas ei saa me suurt osa neist vastu võtta, ennekõike töökeskkonna keelebarjääri tõttu,” lisas Laanemets.

 

Oluline on ettevõtete poolt pakutav lisandväärtus

 

Laanemets selgitas, et praktikakoht peaks pakkuma nii praktikandile kui tööandjale lisandväärtust. Ta nentis ka, et seni räägitud töö spetsiifikast on olulisemaks saanud loodava keskkonna mõju aspekt. “Tänapäeva tudeng soovib teada, mis väärtust tema tegevus laiemalt loob,” ütles Laanemets.

Laanemetsa sõnul saaks noori valdkonna spetsialiste tööstussektorisse meelitada näiteks keskkonnateemaliste argumentidega. Noorte jaoks on Laanemetsa hinnangul kliimamõjude vähendamisele kaasa aitamine oluline väärtuspakkumine, mille järgi konkreetne praktikakoht valida. Seetõttu on Laanemetsa sõnul tähtis järelkasvule näidata, et ka tööstusvaldkond on kaasaegne ja selles on võimalik aidata kaasa suurte muutuste elluviimisele.

“See on väga vajalik, et noored realiseeriksid oma teadmisi plastitööstuses,” selgitas Laanemets. “Seeläbi saavad nad aidata kaasa sellele, mida keskkond vajab – leida alternatiivseid materjale, paremaid tootmistsükleid ja uusi lahendusi, kuidas konventsionaalne plastitööstus saaks täita oma funktsioone, aga väiksema keskkonnamõjuga ja jätkusuutlikumalt.”

 

Koostöö haridusasutustega on kesine

 

Laanemets tõi esile, et erinevate haridusasutuste poolt pakutavate programmide kaudu oleks võimalik tööstussektori kohta levivat paradigmat muuta.

Ka 2024. aasta tööstusuuringust ilmnes, et ettevõtted peavad töötajate koolitamist oluliseks, kuid koostöö haridusasutustega on kesine. „Huvitava detailina jäi uuringu tulemustest silma, et ettevõtted panustavad küll väga palju ettevõttesisestele koolitustele, aga ülikoolide ja kutsekoolidega on koostöö napp. Nii noortele kui ka ümberõppijatele oleks tööstusega seotud õppeprogrammid kutsekoolides ja insenerierialad ülikoolis ju väga hea valik. Uute tehnoloogiate kasutusele võtmine ja vajadus kvalifitseeritud tööjõu järele mõjutavad kõigi sektorite ettevõtteid,“ rääkis Swedbanki tööstusosakonna juht Raul Kirsimäe.

Uuringust tuli esile, et 85% tööstusettevõtetest eelistavad regulaarselt toimuvaid sisekoolitusi, samas koostööprogramme kutsekoolide ja ülikoolidega teevad vastavalt vaid 12% ja 11% tööstussektori ettevõtetest.