Toonekurg, kes merd kartis, oli valget värvi. Põhjaranniku kolaja, kes ka kurepesi taga otsis, jäi ikka ja jälle pika ninaga, sest sedaühtegi ühegi posti otsas ega mujal silma ei hakanud.
- Marek Vahula lood
- 8. juuni 2020
Üheksakümendate viis esimest aastat olingi põhjaranna kolaja, kes seal toonekurepesata jäi. Vahepalne elupeatus Setumaa rajal tõi Lahemaa igatsuse hinge.
Ja tagasipöördunud poolsaarte ja lahtede maale, olid kurepesade üllatused talle varuks. Tsitres posti otsas, Turbuneemes samaoodi, Vihasoos ja mujalgi. Valge –toonekurg, kes merd ei karda, oli üheksakümnendate aastate teise poole üllatus.
Ja põhjaranniku külade toonekurerõõm oligi alanud ja kestab seda siiamaani. Toonekurerõõm põhjarannikul on kurgede arvukuse tõusu vili. Ja loodus, mis kiiresti muutub, on toonud kurepesad põhjarannikule.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
