Intervjuu Foodsharing Tartu initsiatiivi eestvedaja Kerly Ilvesega

Kust tuli Foodsharing Tartu idee?

See mõte tuli Saksamaalt, seal on 2012. see alguse saanud. Seal nad kasutavadki nime foodsharing, mille me võtsime üle eesti keelde – „toidujagamine“ tuli sellest välja. Sellise algatuse mõtteid hakkasime mõlgutama juba aasta tagasi, kui meil toimus täistaimne piknik Tartus, Toomemäe nõlval. Sinna tuli umbes 15 inimest kokku ja seal tekkiski meist väiksem punt, kes soovisid sellega rohkem tegeleda. Reaalseks asjade tegemiseks läks 16. detsember eelmisel aastal, kui Barlova kapp avatud sai – siis saime aru, et jah, nüüd on võimalik toitu päästa ja seda kuhugi ka jätta. Sest päästa sa võid ise ka, aga kui ise tarbida ei suuda, siis pole sellel mõtet.

Miks just see kapi asukoht Tartus?

Me mõtlesime asukoha peale kuid. Tingimusteks oli, et võiks olla populaarsem koht, kus inimesed käiks, et oleks nähtav, et koha omanik oleks ka avatud mõttemaailmaga. Keegi meie tiimist pakkus Barlova, võtsin nendega ühendust ja nad olid kahe käega poolt, soovisid ise ka sinna toitu hakata panema, kui midagi üle jääb. Karlovas on ka hea kogukonnatunne ja nii mitmedki toiduga tegelevad ettevõtted, kes saavad samuti panustada.

Aga Genialistide kapp?

See asukoht oli meil tegelikult algselt kõige esimene valik – kõik teavad seda kohta, avatud maailmavaade, ruumi on palju. Aga kahjuks tollase toitlustajaga ei saanud otse kontakti ja nad olid veidi hirmul, et tuleb tervisekontroll ja mõtleb, et on nende külmkapp ning neil võib pahandusi tulla. Tollal jäi see mõte soiku. Nüüd kui selle aasta kevadel hakkasime jälle rääkima, siis ei olnud enam probleemi. Genialistid on ideaalne punkt – see on kapp koos külmikuga. Barlova oma on tore väikeste asjade jaoks ja mitte külma vajavate toiduainete jaoks.

Kas Saksamaal on külmik igas toidujagamispunktis?

Jah, seal on tavaliselt ikkagi külmik ja punktid on suuremad – üks kapp on kuivainetele mitme suure riiuliga ja siis eraldi külmik.

Kas teil on Tartu siseselt veel laienemise plaane?

Need plaanid on kogu aeg õhus ja mõttes. Tavaliselt on kõige raskem asukohta leida. Oleme ideed siin-seal tutvustanud küll, aga vedu pole veel võetud. Kahjuks meil, eestlastel, veel pole seda mentaliteeti, et toidujagamine aitab toita inimesi, kes toitu vajavad – eriti pandeemia tagajärjel, mis pani mitmed inimesed majanduslikult raskesse olukorda. Meist mõeldakse tihti pigem kui fanaatikutest.

Et eestlastel on mentaliteedi osas veel arenguruumi?

Absoluutselt. Eestis on kogukonnatunnetus veel lapsekingades, aga õnneks mitte igal pool.

Mida võib toidujagamispunktides kõige rohkem leida?

Kõige rohkem vajavadki päästmist rohelised asjad, neid tuuakse kõige rohkem ja neid antakse meile ka kõige rohkem, kui ise toitu päästame.

Ehk võib öelda, et inimesed toovad kappidesse ikkagi palju toitu?

Jah ja ei – see suvi on palju ühendust võetud ja küsitud, kas võib tuua. Ütleme alati, et muidugi võib. Selles osas on ka veel vaja selgitustööd teha – et kapid on kõigile, kõik võivad viia ja kõik võivad võtta. Samas lasub igal kapi kasutajal ka vastutus hoida kapis puhtust ja korda. On tarvis, et kogukond saaks aru, et see kapp on neile mõeldud ja see on nende hoida.

Lisaks tavainimestele, kes on Tartus need poed ja ettevõtjad, kes teile päästmiseks toitu jagavad?

Kahjuks paljud on palunud enda nime mitte avalikustada, kuigi ma ise rõhutan alati, et see oleks hea visiitkaart neile. Kohvik Mandel lubab end mainida ja nad on ka ise tihti ühendust võtnud ja kappi toitu viinud. Mõned ettevõtjad ja kohvikupidajad on lisaks veel – me alati julgustame neid ja palume ka pilti teha. Peab tunnistama, et just see ettevõteteni jõudmine on hästi raske. Oleme rääkinud kõigi Tartu kesklinna kohvikutega ja pooltele restoranidele e-kirjad saatnud. Aga et neid suuri koguseid vastu võtta, vajame tööjõudu.

Kas vabatahtlikke ei jagu piisavalt?

Suve alguses leidsime juurde seitse vabatahtlikku, mis oli super. Lootsime, et suvel ongi inimestel aega rohkem, et panustada, aga kui ülesanded hakkasid tulema, jäid kõik väga vaikseks… Mulle näib, et mõte vabatahtlikutööst ahvatleb paljusid, aga see on selline hooajaline – natuke nagu suur heldimus Laulupeo ajal. Kuigi tegelikult me ei nõua oma vabatahtlikelt palju, oma panuse võib anda ükstapuha millal.

Sellest hoolimata tundub, et punktid on hästi tööle läinud.  Mis on olnud suurimad õnnestumised?

Punktide tööle minemine ongi suurim õnnestumine, eriti Barlova kapp. Seal elab kapp oma orgaanilist elu, ei vajagi meie sekkumist – head kohalikud vabatahtlikud koristavad, hoiavad silma peal ja teavitavad meid probleemidest. Genialistide oma ka tegelikult, see on heas kohas.

Aga mida te teete, kui tuleb korraga suurem kogus toitu, mis kappi ära ei mahu?

Kui keegi annetab suurema koguse kiiresti riknevat toitu, nt kõrgkuumutatud piim ja kohvikoor, siis selliseid asju me ei taha tõesti kõike korraga kappidesse panna – kardame, et keegi tuleb veab kõik ära ja müüb ise edasi. Sellisel juhul oleme me tooteid mitme päeva peale jaotanud ja osade kaupa neid kappidesse viinud. Lisaks kui selline kogus kaupa tuleb, siis oleme teinud avalikke ausaid toidujagamisi. See on ka üks Saksamaa toidujagamise kontseptsioonidest. Sellisel juhul tulevad korraldajad kohale ja jagavad kohale tulnud soovijate vahel toidu võrdselt ära. See on hästi toiminud, nt Bon Soya andis meile suvel hulga tooteid ja jagamisele tuli kohale lausa paarkümmend inimest.

Aga mis on olnud suurimad väljakutsed?

Vabatahtlikke on vähe ja kogukonna mentaliteet ning roheline mõtlemine võiksid paremad olla. Näiteks mõned inimesed mõtlevad, et sinna kappi võib igasuguseid asju panna. Me ei ole uuskasutuskeskus, kuhu endale ebavajalikku annetada. Samuti on ka neid inimesi, kes võtavad kapist saia, võtavad sellest kaks ampsu ja panevad saia kappi tagasi… Me oleme muidugi paindlikud ja lubame tuua asju nagu näiteks poolik jahupakk, kui andja teab, et see on kasutuskõlblik. Aga mingid purgid, kus on üks lusikatäis toitu veel sees… selliseid asju võiks mitte jätta. Meie kappi jäetud puhastusvahendid võetakse ka ära, kaks korda proovisime Barlovas, aga mõlemal korral kadus ära. Panime sinna ka prügikasti, aga see võeti ka ära.

Kas plaanite laieneda ka teistesse linnadesse? Mis on teie tulevikuplaanid?

Tallinnas on tütarlaps, kes tahab seal toidujagamise algatada. Ta on ise ka seda Saksamaal näinud ja seal kasutanud, nii et tal on isiklik kogemus ja huvi olemas.

See on siis täitsa tõsine plaan, otsitakse kohta ja varsti tuleb?

Jah, usun küll. Oleme omavahel suhelnud ja infot vahetanud.

Kas tulevikuvisioon on, et igas Eestimaa linnas võiks olla üks toidujagamispunkt?

Absoluutselt! Ei pea jätkama Tartu Toidujagamise viisi, aga see on see on hea võimalus suurema rühmituse abiga rohkem silma paista. Meie oleme väga avatud igale laienemisele, võime jagada kõiki kujundusi ja materjale ning reklaamime ise ka taolisi algatusi hea meelega.

Mis on väljakutsed laienemisel?

Inimeste leidmine, kellel oleks sarnane mõttemall. Ka Facebook lehe tegemine pole väga kerge ning nõuab aega ja tööd. Samuti punkti jaoks koha leidmine, kapi rajamine, lisaks on vaja inimesi ja ettevõtteid, kes sinna toitu viiksid. See on tegelikult päris suur hulk tööd. Selles mõttes ongi huvitav, et inimestele üldiselt väga meeldib kapi mõte ja fotosid punktidest vaadatakse näiteks meie sotsiaalmeedias tuhandetes, aga samas ise seda sammu, et punkt oma kodulinnas või kodukandis rajada, ei astuta. Olgugi et iga kandi või koha kapp võib olla oma kogukonna nägu, mingi ühtne visuaalne identiteet pole oluline.

Keda oodatakse Tartu toidujagamispunktide vabatahtlikuks?

Kõik on oodatud! Meil on vabatahtlikutele ankeet – põhjalik, aga mitte väga pikk –, et saaksime aru, mida inimenesaab teha, kus ta asub, millised ülesanded talle meeldivad ja mis kanalis ta eelistab suhelda. Otsime Tartus vabatahtlikke erinevatest linnaosadest, et saaksime võimalikult paljude ettevõtete käest toitu tuua. Iga kuu lõpus teeme postituse oma Facebooki lehel ja kutsume inimesi üles – meiega võib ühendust võtta nii emaili kui Facebooki sõnumite kaudu.

Kuidas saab veel panustada toiduraiskamise vähendamisse nii enda kodus kui ettevõttes?

Kõige esimene samm on oma tarbimise vähendamine – mitte osta asju, mis on kolm ühe hinna eest, kui tegelikult kolme tarvis pole. Inimesed ostavad liiga palju, külmikud on täis, aga pooled asjad nendes on ununenud.

Samuti ei tohiks poes viltu vaadata ka mõlkis tomatile või muljutud suvikõrvitsale, näiteks kui tahan õhtul karrit teha, on need selleks väga sobilikud.

Kolmas teema on toidukraami vale hoiustamine. Näiteks kurk pannakse külmkappi, aga parem oleks see mähkida majapidamispaberisse ja siis kilekotti panna - nii säilib see kauem ega jäätu ära. Või salatipea säilitamine: juureosa saab ära lõigata, veekaussi panna ja nii säilib see kapis nädalaid. Samuti säilib hakitud seller veekausis kaua.

Külmikus tuleks ettepoole panna asjad, mis varem aeguvad ja tahapoole need, mis säilivad kauem. See on küll loogiline asi, aga seda ei tehta. Nagu näiteks ka tühja kõhuga ei maksa poodi minna. Köögi- ja puuviljade hoiustamise tingimused on hästi olulised. Kui avokaadod ei ole valmis, siis pimedas köögikapis valmivad need paremini. Banaan külmkapis on aga karuteene. Samuti tasuks teada, et vahel kui panna kaks vilja kokku, siis üks vili eritab gaasi, mis paneb ka teised kiiremini küpsema.

Veel viimaseid mõtteid või kommentaare?

Raisatud toidus peitub tegelikult terve raiskamise ahel, see on kõigi ressursside raiskamine – kasvatamise, töötlemise, transportimise, ostmise kulutused ja lõpuks  raisatud toit ise. Tihti mõeldakse, et poodides raisatakse kõige rohkem, aga tegelikult kodumajapidamistes on selline raiskamine palju suurem. Me peame ise rohkem mõtlema, mida me kodus teeme.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta