Poisina hakkasin varakult ronima mäkke. Tee, mis mind sinna esimesena ja esimeste juurde viis, oli kaunilt loogeline ja tegi minu maailma ilusamaks.
- Marek Vahula lood
- 4. detsember 2024
Kord suvesüdames ronisin taas jalgrattaga ülesepoole mägisel ja metsasel maal. Kohe jalgratturi kõrval teeäärsetest sõnajalgades sahistas suur herilaseviu rohus ja ta oli just – just suure herilasepesa õnneks võtnud.
Teeäärne viu pani mind peatuma ja ma tegin seda hea meelega ja seekord ka suure huviga. Viu lendas minema ja nagu järgmisel korral selgus, oli hiljem ju saagile uuesti järele tulnud. Endast jättis ta maha järele vaatava
uudishimuliku rattamehe.
Sealsamas tee ääres, kahe järve vahel, oli ka suur röövlinnupesa kases ja see oligi mul esimene leitud herilaseviu kodu üldse. Teeäärne peatus pani mind hetkeks seisma, ehk tegema seda, mida inimesed harva elus teevad. Ometi sündis just seal tee ääres maailma suurim herilaseviu sõber.
Ikka tänuks selle eest, et mäkke kord rattaga ronisin ja rahutu hingega poisina peatuda oskasin elutee peal, kus tavaliselt rutates läbi elu tõtatakse selle seas.
Neeruti, 1982.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
