„Tule metsa! Täitsa tasuta!” hüüab loosung pukil Helsingi kesklinnas. “Metsa?” mõtleks skeptik, nähes et seisab keset Aleksanderi tänavat. Sisenemiseks tuleb avada klaasuks ja kõndida läbi pappkastide labürindi. See mängu-suurlinn juhatab avarasse ruumi, kus külalisi ootab ees naeratav Soome neiu sõnadega: „Tere tulemast metsa!”

Jalanõud palutakse eemaldada, üleriided nagisse pista, kohv/tee ja saiake näppu võtta ning minna seiklema. „Nopi endale mõni meelepärane lill ning mine vaata kindlasti ka koobas üle!” kõlab selja tagant, kui ees terendab juba riidepuudest kuusik ja kõrvu jõuab arvutihiirte krabin.

“Metsä²” (Mets²) on ainulaadne projekt, mis nägi ilmavalgust selle aasta oktoobris. Lihtsustatult võib öelda, et tegemist on jäätmetest valmistatud tehismetsaga või pseudo-botaanikaaiaga. Teost on raske mingi kindla kategooria alla liigitada. Kolmeleheküljelises tutvustuses kirjeldavad loojad, näitlejad-kunstnikud Hannah Maria Gullichsen ja Henna Tanskanen, oma projekti kui segu näitusest ja installatsioonist, kuigi nad soovitavad vältida sõna “installatsioon”.

„See pole tegelikult installatsioon ega ka lihtsalt näitus. See on rohkem nagu näidend. Nii mets ise kui ka külastajad, kes metsaga suhtlevad, on osa näidendist,” seletab Henna. Põhjus, miks projekti autorid tahtsid, et projekt oleks midagi rohkemat kui lihtsalt installatsioon või näitus, tuleneb nende taustast.

Henna Tanskanenil on magistrikraadid teatri- ja maalikunstis. Hannah Gullichsen lõpetab praegu magistriõpinguid teatrikunsti erialal ning on õppinud ka performance-kunsti ja esinenud välismaal, sealhulgas Küprosel ja Shanghais. Henna ja Hannah on ka pikaaegsed sõbrad ning loonud isegi oma kaheliikmelise kunstnike kollektiivi Cotton Bullet Collective (Puuvillakuuli Kollektiiv). Nagu nimigi vihjab, on tegu grupiga, keda inspireerib feministlik ja ökokriitiline maailmavaade ja kunstikriitika.

Lisaks sellele, et „Metsä^2“ on autorite sõnutsi ise justkui suur improvisatsiooniline näitus, toimusid oktoobris ka muusikakontserdid ja lavastatud etendused.

„Niipea kui uksed avasime, hakkasid siia sattunud noored esinejad ja kunstnikud küsima, kas nad võiksid meie ruumides üritusi korraldada,” räägib Henna. „Muidugi lubasime neil siin tasuta esineda. Algul oli paar esinemist nädalas, nüüd on iga päev midagi. Näiteks kuu lõpus on meil igal õhtul kahe näitlejaga etendus, mida esitatakse vaid ühele vaatajale. Sellise näidendi puhul tekib küsimus, kes on tegelikult näitleja ja kes on publik,” jätkab Henna.

Viimast küsimust võiks ümbersõnastatult küsida ka tehismetsa kohta: mis on tehislik ja mis looduslik, ehk kas see plastist, metallist ja papist ehitatud mets on rohkem tehislik või looduslik, kui tänapäeva linnades on need samad materjalid igapäevased ja lausa vajalikud.

Ka metsakülastajatel on erinev arusaam sellest, miks see tehismets loodi ning mida seal ringiekslemine inimestele peaks pakkuma või õpetama. Kas lahkudes peaks kaasa võtma ka midagi peale metsast nopitud tehislillede?

„Enamik inimesi suhtub projekti positiivselt, aga muidugi on ka inimesi, kes lihtsalt ei mõista seda. Näiteks ükskord tuli siia inimene, kes küsis, millest see mets tehtud on. Ma vastasin, et jäätmetest. Seepeale vaatas ta enda ette maha, pööras mulle selja, vahtis põrandat edasi ning lahkus sõnagi lausumata,“ muljetab Hannah.

Autorid ise ja ka paljud külalised on projektiga väga rahul ning kuigi „Mets䲓 avas Helsingis oma uksed publikule vaid oktoobrikuuks, siis Henna ja Hannah ei kavatsegi veel niipea pille kotti panna. Neil on nüüd veelgi rohkem huvi ja tahtmist seda projekti jätkata, laiendada ja taasluua täiesti uuel kujul. Mõlemad unistavad uuest metsast kusagil mujal Soomes, Euroopas või isegi kaugemal.

„Väga lahe oleks samasugust projekti teha näiteks Stockholmis või isegi Tallinnas, mis on ju kohe üle lahe!“ sõnab Hannah energiliselt. „Enne selle projekti alustamist teadsime, et see on üks kolmest. Me teadsime juba varakult, et tahame kindlasti seda uuesti teha, aga ehk teistsugusel kujul. Just rääkisime sellest, et kui seda projekti teha Tallinnas, siis võiks alustada sellest, et on üks kindel punkt, vaatenurk. Siis ehitaksime sellest tulenevalt silmapiirile midagi, mis ei pea tingimata olema nii suur, kui see siin,“ lisab Henna.

„Mets䲓 autorid on ka huvitatud leidmast Eestist koostööpartnereid, kellega luua uus Eestile iseloomulik tehismets.

Katkendeid intervjuust Henna Tanskaneniga

Kuidas te tulite selle projekti peale? Tegemist on siiski väga silmatorkava ja ainulaadse projektiga. Kuidas te sellise idee peale tulite? Mis inspireeris või motiveeris teid ehitama just sellise installatsiooni?

Sellel on tegelikult naljakas taustalugu. Meie, Hannah ja mina, oleme olnud sõbrad juba üle kümne aasta. Kord olin tal külas ning läksime tema laoruumi. Seal me nägime väga vanu suuski, mida ei saanud enam õues kasutada. Me mõtlesime, kui tore oleks neid kuidagi kasutada. Kuna neid ei saanud enam õues kasutada, siis mõtlesime, et ehk teeme kuidagi nii, et me suusatame toas. Siis hakkasid mõtted jooksma vahtplasti suunas. Me kujutasime ette tuba, mis oleks vahtplasti täis …

Nagu lumi?

Jah, ja me suusataksime sellel. See on naljakas mõte, aga see ei erinegi nii palju sellest siin, sest siis oli meil juba kaks asja, mis on ka siin praegu olemas. Üks neist on materjal, mida peeti juba siis prügiks. Me tahtsime selle elemendi alles jätta ja see idee arenes siin edasi. Idee oli selline, et me teeksime siseruumides midagi, mis oleks seotud füüsilise tegevusega ning seejuures teeskleksime, et oleme väljas.

Niisiis, mängides nende aspektidega: sisekeskkond, väliskeskkond ja prügi ning miski, mida me mõlemad peame füüsiliseks tegevuseks, sest meie mõlema taust on teatrikunstis. Niimoodi siis see esialgne idee meieni jõudiski. See oli poolteist aastat tagasi. Pärast seda taotlesime toetusraha ja meie idee arenes päris ruttu, kui aus olla. Kaks nädalat pärast seda, kui meile see mõte pähe tuli, hakkasime juba looma seda metsalikku maailma, kus võiksime tekitada metsatunnet.

Aga miks te valisite just metsa elemendi? Kas seetõttu, et teie juured on Soomes ja siin on palju metsa või kas selle taga on midagi muud? Mulle meenutab see ingliskeelset väljendit “betoondžungel”, mida kasutatakse suurte linnade kohta. Kas see on kuidagi sellega seotud või kas see on seotud rohkem põhjaga ja Põhjala kultuuriga?

Meile meeldivad sõnamängud, seetõttu on “betoondžungel” midagi, mida oleme ka ise kõvasti välja öelnud. Algne mõte oli, et oleks koht, kus sa ei ole passiivne. Lisaks, mets on muidugi midagi sellist, millega igal soomlasel ja ka paljudel muudel rahvustel on tugev side. Seega on see midagi, mida sa tunned. Metsamotiivi on lihtne mõista.

Samas, mis mets üldse on? Me mõtlesime sellele tõesti palju. Mis ootused inimestel on metsale ja mis on need asjad, mida inimesed metsast tahavad? Niisiis, kui me hakkasime mõtlema, kuhu see mets ehitada, siis lahkheli linnatänavate ja metsa vahel muutus veelgi vajalikumaks. Me tahtsime luua just metsa mitmel põhjusel, neist üks oli see, et mets on midagi, millega inimesed suudavad kergesti samastuda. Kõigil on oma ettekujutus metsast.

Mõtlesime ka sellele, et miks üldse arvatakse, et keskkond või mets on midagi sellist, mis on väljaspool meie igapäevaelu. Ma elan Helsingi kesklinnas. Mulle avaneb harva võimalus minna metsa. Seega, ehk me peaksime laiendama oma arusaama metsast. Miks ja millal muutub metsast pärit aatom või rakk millekski, mis pole mets? Ja kui kaugele me selle idee suudame viia?

Sest kõik on looduslik, sealhulgas plast, mis on valmistatud asjadest, mis eksisteerivad looduses?

Täpselt. Ja muidugi meeldib mulle idee, et meil on materjal, mis tembeldatakse jäätmeks ja siis me kujundame sellest taas metsa. Mulle meeldib selle anarhia. Ja mulle meeldib, et see paneb inimesi end halvasti tundma.

Nagu liiguks tagurpidi?

Jah. Nagu see, et kaks asja pannakse kokku, kuigi nad ei peaks koos käima. Mõned inimesed leiavad, et nende kahe teemaga mängimine on ärritav.

Kuid see sunnibki inimesi märkama, see kaos ja võitlus nende elementide vahel. Kusjuures, ma panin tähele, et teil on seinal tekst, mis ütleb, et prügi on vaid mõiste, mille on loonud keel. Kas võiksid seda natuke lahti mõtestada?

Ma pean olema aus. Me Hannah´ga ei loonud seda protsessi ajal, vaid meil oli see juba varem. Selle protsessi jooksul oleme üritanud vaadelda asju teistmoodi. Millal muutub miski jäätmeks? Meil on mõlemal olnud nii, et kui oleme näinud näiteks ehitusobjektil mõnda materjali, mida on seal palju, siis meil mõlemal on olnud tahe seda kuidagi ära kasutada. Minu idee ja minu sõnum seoses selle tööga ei põhine taaskasutusel. Asi on rohkem materjalis, mitte prahis või selle prahi prahilikkuses.

See materjal pole nagunii taaskasutatud või vähemalt mitte enamik sellest, eksole?

Jah, tõepoolest. On naljakas, et osa siia tulnud inimesi ütleb: “Oh jaa, see on taaskasutatud mets.” Aga see pole tõsi, sest me ei taaskasuta üldse rohkem, kui oli juba taaskasutatud. Enamik sellest materjalist läheb sinna, kuhu ta oli teel. Meie lihtsalt tegime sellest stoppkaadri metsa näol.

Muidugi mõista, kuna me mõlemad taaskasutame oma tavaelus nii palju kui võimalik, siis me ei saa panna asju lihtsalt tavajäätmete kategooriasse. Me tahame neid panna sinna, kus neid saab muuta millekski muuks, ütleme nii, et taaskasutada nii palju kui võimalik. Kuid see materjal siin on miski, mis oli nii või naa teel prügimäele. See ei muutu ühelgi moel millekski muuks, kuigi see on nüüd metsa kujul.

Niisiis, te saite kõik need materjalid ehitusplatsidelt ja prügilatest ja ma saan aru, et ka mõnelt kaubamajalt?

Jah, aga kui olla täpne, siis Soome seadus seoses jäätmetega on nii range, et me ei saa midagi prügimägedelt võtta. Kui miski on sinna juba sattunud, nagu näiteks see pastakas, mida praegu käes hoian, siis seda ei saa enam kunagi tagasi. Seetõttu pidime peatama kõik enne, kui see jõudis liiga kaugele.

Kõik papp ja kile on poodidest. Vahel me seisime prügikompressori juures, mis on meie kortermaja all ja küsisime inimestelt, kas nad võiksid anda oma prügi meile, selle asemel et panna see prügikasti. Vahel pidime materjali saamiseks palju vaeva nägema.

Näiteks soovisime kõik elektroonilised jäätmed koguda eraisikutelt, aga see võttis liiga palju aega, eriti arvestades, et meil oli materjalide leidmiseks vaid üks kuu. Kuid me tõesti tahtsime, et siin oleks ka väljavisatud elektroonikat, näitamaks kui palju seda on. Me tahtsime tekitada igapäevaprügi tunnet.

Selle elektroonika laenasime siis hoopis ühelt firmalt, mis lõpuks taaskasutab nii palju, kui suudab. Ehitusplatsid andsid meile ka palju-palju asju. Lisaks muidugi tavainimesed, kes on ka täna meile materjale toonud. Meil pole kahjuks enam aega, et neid kasutada, aga me anname need uutele külalistele, et luua uusi plaane.

Ma kõndisin ka ise siin eile ringi ja märkasin, et see mets ei näe välja nagu ükski looduses eksisteeriv mets. Tundub, et siin on olnud palju ideid, vaatenurki ja teemasid, mis on kõik kokku tulnud. Kuidas see suur installatsioon ehitati? Kes selle ehitas ja kes disainis? Sina ja Hannah olete kogu projekti loojad, aga mis sai pärast seda, kui te olite hankinud kõik vajalikud asjad ja materjalid?

Materjalide kogumine võttis muidugi terve kuu. Me hakkasime ehitama juba enne, kui kõik materjal käes oli ja valmistasime põhiliselt taimi ja lilli. Meil käisid abiks õpilased Torkkeli Kunstikeskkoolist. Neil oli selline õppeaine nagu mina ja keskkond ning seetõttu nad meiega liitusid. Algul nad käisid viis tundi nädalas, aga hiljem hakkasid osad käima rohkem ja mõned jäid isegi ööseks.

Ütleme nii, et projektil oli mitu faasi. Üks oli taimede valmistamine. Esialgu tahtsime, et need taimed oleksid kuidagi seotud Soome loodusega. Niisiis, kui avasime uksed 1. oktoobril, siis suutsime kõiki taimi nimepidi kutsuda. Pärast seda hakkasid inimesed aga taimi oma kujutlusvõimega looma ja siis nende suhe päris loodusega kadus. Põhimõtteliselt tuli selle koha idee minult ja Hannahilt.

Me teadsime, kuidas külalise teekond saab välja nägema, kuidas külaline ennast sisenedes tunneb. Ka need sirged ja vertikaalsed jooned olid olulised metsalaadse atmosfääri loomisel, kuna meil on mitu rida puid. Tahtsime, et taga oleks veel üks rida puid, aga tavalises poeruumis on ruumikasutus muidugi problemaatiline. Kui oleksime lisanud veel ühe rea puid, siis see poleks lihtsalt toiminud, sest kui asetada puud seina ette, siis see näib võlts nagu odava-teemaline disko.

Puud toimivad ainult siis, kui seisavad omaette, mitte vastu seina. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kunstnikud, pead ja käed võtsid sellest protsessist osa. Hannah ja mina ei saa enam väita, et meil on visuaalse külje üle kontroll. Muidugi me andsime alati nõu ja mingil määral surusime enda ideid läbi, et näha kas need töötaksid. Ühed töötasid, teised mitte.

Kuigi selle projekti lõpptulemus oli mingil määral üllatus, siis kuidas on lugu külaliste reaktsioonidega? Hannah mainis juba teatud lugusid, aga mis on sinu kogemus?

Ma usun, et minu ja Hannah kogemused on sarnased. Ma ütleksin, et on nelja tüüpi vestlusi. Meil pole õnnestunud avaldada oma lugu suurtes ajalehtedes ja seetõttu ei ole paljud meie projektist kuulnud. Nad mööduvad mitu korda ja pärast paari korda on nad kogunud kokku julguse siseneda. Siis tulevad nad siia ja küsivad: “Mis see on, kus ma olen?” See on ideaalne koht vestluse alustamiseks.

Ma ütlen üldjuhul vastu: “Tere tulemast, kas te teate, kus te olete?” “Ei, ma nägin lihtsalt akent ja see kõik oli nii veider, et ma tahtsin oma silmaga näha,” vastavad nad. Siis ma ütlen: “Imeline, imeline! Te olete metsas.”

Mõned ütlevad juba ukse pealt, et see ei näe välja nagu päris mets, niisiis nad on juba algusest peale selle mõtte vastu. Mõned tahavadki seda lihtsalt mulle öelda ja lahkuda, aga teised tulevad siiski, vaatavad ringi ning vahel nende arvamus ja suhtumine muutub kardinaalselt. Kuid mõne puhul on kohe näost näha, et neile ei meeldi ja nad pööravad ümber ja lahkuvad kohe. Kolmas grupp on selline, kes küsib: “Mis on teie sõnum?” või “Mida te müüte?” See on naljakas, sest me ei müü midagi.

Kas nad usuvad teid?

Jah, kuid vahel nad vaidlevad vastu, et me peame ju ometi midagi müüma, kasvõi mingit kunsti, kuid me vastame taas, et me ei müü midagi. Neljas grupp koosneb nendest rõõmsatest inimestest, kes tahavad kohe sisse tulla. Sinna kuuluvad lapsed, aga ka vanemad inimesed.

Meil käivad mõned pensionärid, kes tulevad koos sõpradega ja käivad mitu korda. Üks vanem mees on käinud siin vähemalt neli korda ja iga kord ta võtab endaga kellegi uue kaasa. Ma olen märganud, et siin käivad ka teismeliste kambad, kes teavad täpselt, kuhu nad tulevad. Nad jätavad kingad siia ja lahkuvad, lähevad metsa. Võibolla nad loovad seal midagi või istuvad kusagil mugavas kohas.

Tundub, et sellest on saanud koht, kus inimesed veedavad vaba aega ja ma jumaldan seda. Siin istudes me tahame muidugi ka inimestega kohtuda ja üritada mõista, millest võiksime nendega vestelda. Põhiliselt me istumegi siin, räägime inimestega ja see pakub meile palju rahuldust. See on isegi huvitavam ja olulisem, kui me algul eeldasime. Ma ei teadnud, et see projekt võiks nii palju arutelu esile kutsuda. Mõned vestlused on pinnapealsed, aga teised on väga sügavad.

Tean, et see vastus on väga pikk, aga tahan ka lisada, et see idee metsast toob inimesi teineteisele lähemale. Osa inimesi hakkab siin oma elust rääkima. Ehk need vestlused algavad metsast, ehk keegi ütleb: “See meenutab mulle, kui käisin koos oma vanaemaga metsas seenel“ ja „Oeh, siin linnas on ikka tõesti halb elada, olen nii üksik.”

Mul on olnud mitu momenti, kui olen mõistnud, et meie vestlus ei ole enam seotud metsaga ega selle projektiga, kuid ehk see projekt toob inimestes midagi välja. Ehk on süüdi mets, olgu ta siis prügist või mitte.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta