Sügis on Ateenasse jõudnud. Sügis pakub lõpuks ometi vaheldust sellele lõputule päikesele, tuues endaga kaasa vihma ja kõiksugu streigid – alates transpordi- ja ülikoolide streikidest ning lõpetades riigiasutuste ja –ettevõtete streikidega. Linn on justkui ärganud oma suvisest laiskusest ning elu veereb jälle oma tavalist rada pidi.

Tibusid loetakse sügisel, ütleb eesti vanasõna. Samas on sügis paljudele millegi uue algus, kes läheb esimest korda lasteaeda, kooli, tööle... Nii üritan minagi taas tööd (õigemini lisatööd) leida, sest nagu vanad eestlased teadsid pajatada – hallid juuksed eide ehe, töö tütarlapse ehe – töö all vast palgatööd tol ajal ei mõeldud, aga mõte jääb ikka samaks.

Olen taas selles otsimise, leidmise, kõhkluste karussellis. Kuna see teema on igati päevakohane, siis miks mitte jagada oma muljeid.

Sõpra tuntakse hädas, veri on paksem kui vesi – need vanasõnad sobivad hästi kõikjale ja eriti riiki, kus enamus suhteid on üles ehitatud kas sugulus – või sõprussidemetele.

Kreekas olles ja vabatahtliku projekti kõrval majandamist harjutades, on tulnud nii mitmeidki töid teha – alates reklaamlehtede jagamisest, kohvi laialikandmisest pisikestesse poekestesse, jõulukingituste pakkimisest kuni uniste ettekandjate kamandamiseni välja. Ega amet meest ei riku.

Enamus töökohtadest on siin on tutvuste kaudu saadud. Ikka nii, et mõni sõber kuulis oma sõbralt, et vajatakse kiireid töökäsi ja soovitas küsima minna. Loomulikult on levinud ka ajalehekuulutused, aga sellist suust-suhu levivat infot usaldatakse rohkem. Väikeses kohas tunnevad kõik kõiki ja kui juba Sofia ütles, et sa oled väga tubli ja hoolas, siis nii see ka on.

Sama mudel kordub suurlinnas - tööd otsides uuritakse kõigepealt sugulastelt, sõpradelt ja tuttavatelt. Erinevus Eestiga ongi selles, et Eestis eelistatakse sugulastega tööalaselt distantsi hoida, aga Kreekas tehakse täpselt vastupidi. Kõigepealt saavad tööd sugulased, sõbrad või siis väga hea soovitajaga (näiteks mõni parteitegelane) kandideerijad.

Kreekas töökarjääri alustades tuli silmitsi seista faktoriga, mille olulisusele ma varem mõelnud ei olnud. "Kust sa pärit oled?" see oli küsimus, mis oli olulisem kui: "Mida sa teha oskad?" Olgem ausad, keegi ei taha kohalikku keelt mitte kõige paremini valdavat endisest idablokist pärit tütarlast tööle võtta. Ja eestlastel on veel hästi läinud, kui oleksid pärit kuskilt Albaaniast, Bulgaariast, Rumeeniast või Venemaalt siis koduabilisest, koristajast või vanurite hooldajast paremat kohta loota poleks mõtet. Slaavi tütarlapsed töötavad tavaliselt kusagil baarides-kohvikutes.

Ma ei arva, et kreeklastel endil on lihtsam. Siin on käibeväljend – 700 euro põlvkond. Need on 25-35aastased noored, kes hoolimata kõrghariduse omamisest või mitte, on ületöötanud, alamakstud ja end lõhki laenanud. Paljud neist töötavad näiteks klienditeenindaja või sekretäri ametikohtadel, kus palga ülemmäär on umbes 700 eurot neto. Ja selliseid noori on palju. Samas õpib iga kolmas neiu kas juuksuriks, maniküürijaks või kosmeetikuks. Igal tänavanurgal on oma juuksur või küünesalong, kuhu kreeklannad jätavad päris korralikke summasid, nii et ilu määrab hinna.

Paar päeva tagasi, olles teel ühte tööbüroosse, silmasin tänavanurgal ökopoodi. Astusin sisse ja see poeke meeldis mulle väga – maitsekas sisekujundus, lai kaubavalik – värske toidukraam, kõiksugu kuivained, piima-lihatooted, õlid, kastmed, veinid jne, sekka natuke igapäevaseid kodukemikaale ja tarbekosmeetikat.

Sattusin omanikuga vestlema ning uurisin, et kuidas poekesel läheb ja mida ta arvab kreeklaste rohelisest mõtteviisist. Härra Dimitris arutles, et hoolimata üleüldistest raskustest majanduses, näeb ta rohelises kaubanduses potentsiaali ja aastatega on kasvanud ka inimeste hulk, kes keskkonnast ja endast hoolivad. Jutuajamise lõpuks pakkus ta mulle tööd, poole kohaga aga siiski. Ise ta veel arvas, et kuna mul on kõrgharidus ärikorralduses, siis peaksin ma olema igati sobiv kanditaat kontrollimaks  valvsa kullipilguga hindade õigsust pakenditel. Ma ei osanud sellise mõtteavalduse peale ei nutta ei naerda, ise samas mõtlesin, et kas on süüdi mu blond pea või on tõesti kreeka majandustudengite tase vastav.

Tööotsimisretked viisid mind tihtipeale Syntagma väljakule (Ateena peaväljak), kus 17.09-01.10 toimus Ateena Rohelise Disaini Festival.

Mõte oli hea ja koht suurepärane – parlamendiesine keskväljak, kus angaaridesse olid üles pandud erinevad näitused. Esimesel õhtul oli seal palju rahvast. Nagu ikka toimus avamine suure kisa ja käraga, peeti kõnesid ja filmiti. Ülejäänud ajal sealt mööda käies ei jäänud küll erilist liikumist silma, noored puhkasid jalgu, tegelesid oma asjadega, paar vabatahtlikku ajasid isekeskis juttu, infolett oli enamus ajast tühi. Kas tõesti läheb esimene vasikas aia taha?

Paar head ideed nagu näiteks teepakkidest moodsa vesti, pudelikorkidest tehtud istumistooli püüdsin ka pildi peale. Mulle endale jättis kõige mõtlemapanevama mulje WC ja gloobuse teema.

Järgmise korrani!

Terje Homutov, keskkonnahuviline Bioneeri lugeja Kreekast

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta