Eestlased on ühed Euroopa Liidu kõige suuremad toiduraiskajad. Euroopa Liidus läheb igal aastal keskmiselt 88 miljonit tonni toitu raisku, ligikaudu 173 kilogrammi iga inimese kohta. Paraku kroonib Eesti selle edetabeli tipus, ületades ühe inimese keskmist raiskamist peaaegu 100 kg võrra. Iga-aastaselt viskavad eestlased ära ligikaudu 265 kilogrammi toitu inimese kohta!

Globaalses plaanis raisatakse igal aastal nii suur kogus toiduaineid, mis võiks ära toita lausa 1/3 maailma populatsioonist. Seega on globaalne toidukadu suurem kui arenguriike laastav näljahäda. Ometigi ei ole me aga tänaseni suutnud võrdsust maailma tuua.

Toiduraiskamise mõju ulatus

Toiduraiskamine ei ole pelgalt eetiline probleem, vaid avaldab mõju ühiskonnale ja keskkonnale mitmes erinevas aspektis. Kõigepealt on oluline mõista, et toiduraiskamine ei ole kohaliku kogukonnaga piirduv probleem. Mida meie eurooplastena teeme, mõjutab tugevalt ka teisi piirkondi, riike ja rahvaid.

Läänes lettidele jõudnud lihast ei jõua tarbija lauale ja läheb raisku kuni 26 protsenti.

Näiteks märkimisväärne osa arenguriikide haritavast maast teenib üksikute Lääne riikide huve, kusjuures suurt osa erinevatest põllukultuuridest kasvatatakse loomasöödaks. Samal ajal kui põllutöölised toodavad teravilju Ameerikas ja Euroopas tarbitavate karjaloomade jaoks, kannatavad nende endi perekonnad nälga. Läänes lettidele jõudnud lihast roiskub aga kuni 26 protsenti, mis tähendab, et märkimisväärne osa kasvatatud karjaloomadest, söömiskõlbulikust teraviljast ja arenguriikide põllumaast läheb täielikult raisku.

Loomsete toiduainete kõrge hind

Kodustes majapidamistes visatakse kõige enam ära piimatooteid ja mune, mis kiiresti roiskuvad. Keskkonna aspektist on tegu vägagi ressursinõudlike toiduainetega, mille tootmine ja raiskamine loodust kurnavad. Keerulist ülemaailmset probleemi aitab lahendada nõudluse ja pakkumise optimeerimine. Teadagi toodetakse kaupu nõudluse järgi: mida rohkem ostetakse, seda rohkem toodetakse.

See tendents kehtib nii lihatööstuses kui loomakasvatuses ning rakendub otseselt ka eestlaste tarbimiskäitumisse. Mida rohkem ostab eestlane liha, seda rohkem kasutatakse põllu- ja elamispinda, ressursse ning teravilja kariloomade massiliseks kasvatamiseks ja lihatoodete valmistamiseks. Sama kehtib kõigi teiste toiduainete kohta. Seega on oluline kohandada enda tarbimist vastavalt sellele, mida suudetakse ka päriselt ära realiseerida. Raisatud toit on kahjulik nii rahakotile, keskkonnale kui teeb karuteene ka sotsiaalsele võrdsusele maailmas.

Raiskav tootmine ja jaemüük

Kauplustel jääb iga-aastaselt müümata ligikaudu 12 000 tonni toidukaupu aastas, millest suurt osa biojäätmetena ei sorteerita, vaid visatakse olmeprügi hulka.

Kuigi Euroopa Liidu statistika kohaselt tekib lõviosa, lausa 53% toidujäätmetest just kodustes majapidamistes, on loomulikult ka mündil teine pool. Lisaks inimeste isiklikule tarbimisele tekib toidukadu ka valmistoitude tootmises, toitlustusasutustes ning jaemüügis. 2015. aastal viidi Eestis läbi ulatuslik uuring, kus analüüsiti suurte toidupoodide toidukadu ja müümata jäänud toidu hulka. Huvitaval kombel leiti, et toidupoed viivad toidujäätmetena kogumispunkti ligikaudu 5 300 tonni biojäätmeid, kuid müümata jäänud toidu hulk on enam kui kaks korda suurem. Kauplustel jääb iga-aastaselt müümata ligikaudu 12 000 tonni toidukaupu aastas, millest suurt osa biojäätmetena ei sorteerita, vaid visatakse olmeprügi hulka.

Näiteks Prantsusmaal on supermarketitel keelatud toitu ära visata, vaid peagi riknema hakkav toit peab kohustuslikus korras saama annetatud varjupaikadele ja toidupankadele.

Paraku ei ole suur osa äravisatavast toidust sugugi tarbimiskõlbmatu, vaid „parim enne“ tähtaja ületanud, mis üldjuhul toiduaine kvaliteedi langemisele veel ei viita. Seega on tegu söömiskõlbuliku toiduga, mille supermarketid ja toidupoed regulatsioonide tõttu hävitama peavad. Supermarketite toidukadu aitaks oluliselt vähendada võimalus tähtaja ületanud toidukaupu marginaalse hinna eest osta või neid abivajajatele tasuta pakkuda.

Kaupluste prügikasti minevast toodangust on võimalik inimestel end lausa ära elatada, kuid Eestis kehtivad seadused seda kahjuks ei toeta. Samal ajal Prantsusmaal on aga lausa keelatud supermarketitel toitu ära visata, vaid kogu peagi riknema hakkav toit peab kohustuslikus korras saama annetatud varjupaikadele ja toidupankadele. Miks ei võiks meiegi astuda samme selle suunas, et realiseerimata toit võiks tõepoolest jõuda abivajajateni, selle asemel, et tuhanded tonnid toitu lihtsalt olmeprügikastis lõpetaks?

Olgu tegu supermarketi või koduse majapidamisega, toiduraiskamine on igal juhul põletavalt oluline teema, mille likvideerimise suunas peaksime liikuma nii ühiskonna kui indiviididena. Mida saaksime veel teha, et vähendada maailmas eksisteerivat suurt ebavõrdsust toidujaotuse osas?

Lugu pärineb portaalist Gorilla.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta