Millal tabasid end esmakordselt mõttelt, et olen vist roheline?

Ei ole veel tabanud, sest eelkõige olen ikkagi inimene. Side loodusega on mul olnud lapsest peale ning tasapisi bioloogiat õppides ja hiljem Karula rahvusparki tööle minnes tekkis ka looduskaitseline mõõde. See oli aeg 1990ndate keskel, kus taasiseseisvunud Eestis hakati maid ja metsi tagastama ning erastama ja surve metsadele suurenes silmnähtavalt. Ma püüdsin koos oma kolleegidega nii rahvuspargis kui hiljem pikemalt Eestimaa Looduse Fondis metsi kaitsta eelkõige just hoolimatuse eest.

Samas hakkasin mõtlema, et mis seda survet täpsemalt põhjustab. Lihtne vastus on soov raha teenida, paremale elujärjele jõuda, aga sügavamale minnes tuleb ühelt poolt vastu võimulolijate soov sellist metsakasutust ülal hoida ja teisalt inimpsühholoogia. Hakkasin mõtlema, et kes seda palki siis ostab – eelkõige Skandinaavia firmad. Kelle jaoks? Tavaliste Lääne inimeste jaoks, kes kasutavad paberit, vajavad mööblit jne.

Kes on firmade omanikud – tihti pensionifondid, aga ka muud investorid. Ja nemad nõuavad oma investeeringutelt maksimaalselt tulu. Nähes, et ka Eesti pangad hakkasid pakkuma investeerimist nt Stora Enso aktsiatesse, oligi ring täis saanud.

Mis sinu jaoks üldse on roheline mõtteviis?

Minu arusaamist maailmast on väga palju mõjutanud Gaia teooria ja konkreetsemalt Elisabet Sahtouris oma raamatuga „Maailmatants“, mis ilmub sel aastal ka eesti keeles. Mõned olulisemad seisukohad on järgmised. Planeet Maa on kirjeldatav elusorganismina, sest ta reguleerib oma temperatuuri ja gaaside tasakaalu atmosfääris. Meie oleme mingil kujul Maa rakud, kes on aga võib-olla esmakordselt täiesti teadlikud oma suuremast kehast – Maast. Elu Maal ja kogu universumis on väga tihedalt omavahel seotud. Tegelikult on isegi elu ja elutu eristamine pisut kunstlik, sest aatomid ja molekulid liiguvad pidevalt elavast organismist elutusse kivimisse ja vastupidi.

Kõige omavahelise seotuse põhimõte toob endaga kaasa tagasiside vältimatuse – mida külvad, seda lõikad. Konks on aga selles, et tagasiside ei pruugi väljenduda ühe inimeluea jooksul, nagu siiamaani kasvuhoonegaaside õhkupaiskamisega. Seega peame otsime lahendusi oma elukorralduses ja tehnoloogiates, mis oleksid head kogu planeedile. Lihtne öelda, raske teha.

Lisaks osutub evolutsioonis ülioluliseks koostöö, millest on palju vähem räägitud kui konkurentsist. Iga meie rakk on tegelikult kunagi eraldi elanud bakterirakkude kollektiiv. Meie kehas on hulk organeid, kes terves inimeses teevad iga hetk ja pidevalt väga head koostööd. Nüüd aga on suurem koostöövajadus liikunud terve inimkonna tasemele ning see edeneb päris jõudsalt, mõelgem internetile, globaalsele transpordile, postisüsteemile jne.

Mida pead hetkel kõige suuremaks väljakutseks ökoloogiliselt vastutustundliku eluviisi levikus?

Ühelt poolt isiklikku arengut ja seda üha rohkem sisemiselt, sest paljud meie tarbimisvajadused kompenseerivad tegelikult puudujääke sisemises rahus ja õnnetundes. Teisalt on just vaja linnade, piirkondade, riikide ja kogu maailma tasemel sobivaid elukorralduse lahendusi, kus oleks mugav ja mõnus elada ka loodusega suuremas kooskõlas. Selle näiteks on ökokogukonnad, rohelised linnad jt sarnased initsiatiivid, mida võib maailmas üles lugeda juba tuhandetes.

Kuhu tõmbaksid piiri mõistliku ja tervisliku ning hüsteerilise ökoelu vahele?

Ega ma päris hästi ei tea, mis see hüsteeriline ökoelu on. Selge see, et kui inimesed hakkavad oma mõjudest aru saama ning see arusaamine neid tõeliselt puudutab, siis nad proovivad oma elukorralduses midagi muuta. Kes rohkem, kes vähem. Minu arvates on hästi tähtis ka sisemine tasakaal. Suur muutus on suure riskiga – see võib õnnestuda, aga võib kaasa tuua mingid muud probleemid, mida inimene ei oska hästi lahendada.

Veel kord – sama palju kui muutus on väline, nt inimene hakkab taimetoitlaseks, loobub autost vms, on see muutus sisemine. Inimene peab endale looma uue tasakaaluseisundi, ilmselt osad sõbrad või lähedased ei mõista teda kohe, võib olla isegi kriitikat jne. Seega saab igaüks valida endale sobiva muutuste rütmi. Hüsteeriliseks võib asi minna siis, kui inimene hakkab teistele oma arusaamu peale suruma, ei lase teistel eksida või on endale seadnud kõrged ideaalid ja tahab kohe nendeni jõuda.

Millist tuge saaks riik pakkuda looduskeskkonnaga tegelevatele kodanikeühendustele?

Jällegi koostööd ühiste eesmärkide elluviimisel, aga enne oleks veelgi parem, kui need eesmärgid ka ühiselt püstitatakse. Seda on meie ühiskonnas kõige rohkem minu arvates puudu. Meil on vähe selliseid eesmärke, mis inimesi inspireerivad ja mille nimel nad üheskoos pingutavad. Minu Eesti algatus andis loodetavasti võimsa tõuke ühiste eesmärkide läbimõtlemisse, püstitamisse ja viimaks ka elluviimisse. Kui on olemas ühised eesmärgid, mida siiralt tahetakse ellu viia, siis leiavad riigiasutused kindlasti ka raha ja muu vajaliku, et seda teha koos kodanikuühenduste, kodanike, ettevõtete ja loomulikult riigiasutuste enestega.

(Näpu)näiteid lihtsatest lahendustest koduses majapidamises?

Viimasel ajal on püütud näppe pisut mullasemaks teha, et ka linnas katsetada väga väikeses mahus toidu kasvatamist ning ilusate kohtade loomist. Selline linnaaiandus kindlasti rahustab, paneb mõtlema igapäevaselt söödava toidu päritolu, koguste, keskkonna- ja sotsiaalse mõju üle, loob uusi tutvusi, nii et võin seda julgelt kõigile lugejatele soovitada.

Allikas: Hea Kodanik