Neeruti Kahejärvel kõlavad isesugused hääled, seda nii Eesjärvel kui Tagajärvel. Neid hääli võib kõige paremini kuulda 45 meetri kõrguses vaatetornis, mis kõrgub sealsamas lähedal, Sadulamäe kõrval Tornimäel. See on torn, mis oma algsel kujul juba eelmise vabariigi ajal valmis sai.

Kaheksakümnendatel aastatel sinna üles enam eriti ei ronitud, sest mine sa tea ühte vana puutorni, võib olla, et enam alla tulla ei saagi.

Selle torni tippu ilmus ühel kevadel ülesse rongapesa. Ehtne okstest ehitis, mis ei asu traditsioone järgides puuladvas. Rongapesa asustatusest andsid mõista valjud häälitsused. Seda juba varakevadest saati.

Esimesel ja teisel aastal sai ronkadel pesitsemisest asja. Noorte ronkade kisa andis iseenesest sellest teada.

1987. aasta kevadel algas rongapaaril jälle pesitsemine suure hooga, kuid loodus tegi oma korrektuuri. Kui kahepäevane maitorm lõpuks vaibus, oli alles jäänud torn ise ja rongapesa koos rongapaariga. Teise päeva õhtul saabus suur vaikus. Sellele järgnes vaikne öö. Nii rongad, kui ümberkaudne rahvas arvas, et torm elati õnnelikult üle. Arvati, et torngi pikale eale vaatamata püsti jäi.

Järgmisel hommikul kell 8.30, tuulevaikse ilmaga sai tornil tervis lõpuks otsa. See varises kokku koos rongapesaga ning muutus suureks palgihunnikuks. Häälekad rongad istusid lähedal kõrge kuuse ladvas.

Nende kurvalt kõlavas hääles polnud enam mitte sugugi kodurõõmu. Rongapaari lein kestis pea kuu aega. Alles jaanikuu algus viis nad Tornimäe otsast minema. Pisut eemale Mustakatku oosile ilmus peagi suure männi latva uus rongapesa.

Juuni, 1987, Neeruti.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta