Moodustatavat valitsust ootavad ees mitmed energiapoliitilised väljakutsed - valijatena loodame, et uuel valitsusel on stabiilne energiapoliitika, mis tagaks energiaga varustatuse, soodsa energia hinna ja väheneva mõju keskkonnale.

Lisaks eeldame energiasektori panust töökohtadesse ja riigi majandusse. Energiajulgeoleku ja selle riskidega seoses ootame, et  ükski teine riik ei saaks energiakandjate impordi kaudu mõjutada Eesti või meie liitlaste siseriiklikke otsuseid. Järgmised neli aastat on energiamajanduse korraldamisel täis olulisi väljakutseid.

Tarbimata energia on odavaim energia

Kõige odavam on energia, mille jätame tarbimata. Riik on püstitanud eesmärgi  hoida energia lõpptarbimist 2010. aasta tasemel. Ulatusliku riigipoolse sekkumiseta ei ole selle saavutamine võimalik. Hoonetes, kus võrreldes alternatiividega on säästupotentsiaal suurim, tuleb hakata rakendama säästu saavutamiseks uudseid lahendusi.

Vähem kui nelja aasta pärast peavad kõik uued avaliku sektori hooned ning kuue aasta pärast kõik ehitatavad hooned, sh ka eramud, vastama liginullenergia standardile. See tähendab uudseid ehituslahendusi, tehnoloogiaid ja materjale aga ka vastust küsimusele, kuidas kaugkütte- ja elektrivõrgust ostetud energiat vastavas arvestuses kajastada.

Uut lähenemist vajab ka säästumeetmete rakendamine olemasolevates hoonetes, sest ehkki omanikud on riigiga partnerluses olnud tublid kodude ja kontorihoonete renoveerimisel, siis praeguses tempos jätkamisel kulub hoonete renoveerimisele ikkagi enam kui sada aastat. Täiendavaid säästumeetmeid vajavad nii transport, tööstus, linnavalgustus kui ka palju muud.

Valitsuskõnelustel osalevad erakonnad on valimisprogrammides lubanud maksusoodustusi, toetusi eramute omanikele, liginullenergia ehitust toetavaid meetmeid, rohelisi riigihankeid, kuid kas need kõik ka teoks saavad, on küsimus omaette.

Vähem bürokraatiat ja mõistlikumalt üles ehitatud taristu

Energiakandjate edastamisel on jätkuvalt küsimus nii ühendustes teiste riikidega kui ka siseriiklikes võrguarendustes. Rahvusvaheliste projektide hulgas on vastuolusid rohkem seoses maagaasi taristuga, vähem elektritaristuga.

Lähemad paar aastat peavad tooma selguse, kui mõttekas on Soome lahe ühele või teisele (või hoopis mõlemale) kaldale LNG terminali rajamine olukorras, kus Leedu LNG terminalil on võimekus rahuldada kõigi kolme Balti riigi vajadusi. Ootustes Euroopa energiapoliitikale näib valitsevat üksmeel.

Siseriiklikult on olukord keerulisem. Tänu taastuvenergia hinnaeelisele ning riigipoolsetele meetmetele väheneb jätkuvalt maagaasi tarbimine, seda iseäranis kaugküttes. See tõstab omakorda gaasitaristu võrguhinda teistele tarbijatele, mis sunnib ka teisi tarbijaid gaasist loobuma. Seega on küsimus, kuidas jätkusuutlikult võrku majandada.

Analoogne on ka küsimus riigisiseste elektrivõrkude osas. Enam kui pool Elektrilevi kulutustest ja seega ka tarbijate poolt tasutavast võrgutasust maksame kaduvväikesele osale hajali paikneva asustusega tarbijate võrgu püsti hoidmiseks. Odavam oleks hoopis vastu võtta läbimõeldud võrgu taandarengukava, mis soosiks kohalikke energiatootmiseid taastuvatest allikatest – näiteks energiaühistute vormis. Kahel kolmest läbirääkijast on ühistute soodustamine ka programmis sees.

Läbirääkijate tähelepanu vajavad ka võrguga liitumise kulukuse ning bürokraatlikkuse küsimused. Meedias on piisavalt palju olnud näiteid elektrivõrguga liitumise kulukusest maapiirkondades paiknevatele ettevõtetele.

Lahenduseks on üks läbirääkijatest pakkunud elektrivõrguga liitumise kulu kompenseerimist. Lisaks on endiselt üleval küsimus jaotusvõrguettevõtte omandilisest eraldamist Eesti Energiast, mis muutub kindlasti aktuaalseks seoses Euroopa Komisjoni poolt tehtava uue elektrienergia siseturu liberaliseerimise paketiga.

Energiatootmise valikud

Energiatootmise edendamises on erakonnad üksmeelsed selles osas, mis puudutab tootmise mitmekesistamist ning hajutamist. IRL ja SDE toonitavad maagaasist ja õlikütustest sõltuvuse vähendamist ning selle asemel kohalike biokütuste kasutamist, kusjuures aastaks 2030 peaks soojusmajanduses põhikütuseks olema kohalikud taastuvad allikad.

Elektritootmise edendamises seab IRL eesmärgi  tipunõudluse rahuldamiseks vajalike tootmisvõimsuste olemasolu. SDE panustab konkreetsemalt taastuvenergiale, seades pikaajaliseks sihiks täieliku ülemineku puhastele allikatele. Taastuvenergiast loodetakse suuremat tulu tõusvat teadus-arenduse kaudu, millega loodetakse alus panna teadmistemahukale seadmete ja lahenduste ekspordile. Seda toonitavad kõik erakonnad.

Tulevane koalitsioon peab kindlasti otsa vaatama ka taastuvenergia toetuste süsteemi reformimisele. Euroopa Komisjon ootab seaduse kooskõlla viimist väljastatud riigiabiloaga. Jätkuv ebaselgus pärsib selgelt investeeringuid ning seab ohtu ülal toodud eesmärkide täitmise.

Eesti Energia on avalikkuses aga teada andnud soovist taastuvenergia toetuste reformi raames taastada põlevkivielektrijaamades puidu kasutamise toetamise, mille maksab kinni tarbija läbi soojahinna ja elektrihinna kasvu. Puidu masspõletamine Narvas tõstis 2011 a-l Kirde Eestis hakkepuidu ja küttepuu hinda 40% ja üle Eesti ca 15.

Põlevkivienergeetika edendamise osas näib valitsevat konsensus nn õlimaksu loomise vajaduses õlitootjatele. Lisaks on vaja lahendada küsimusi alates põlevkivitööstuse konkurentsivõimelisusest madala naftahinna ja üha kallinevate CO2 maksude tingimustes, lõpetades vajadusega saavutada sektoris õiglane konkurentsisituatsioon.

Seega vajavad energeetikasektori väljakutsed võimuliidu kõnelustel osalevate läbirääkijate tõsist tähelepanu. Sektoril on tohutu potentsiaal riigi majandusele, ent investeeringuid taristusse ja tootmisse saab teha vaid siis, kui regulatsioon on ettenähtav, läbipaistev ja pikajaline ning reegleid ei muudeta juba tehtud investeeringutele.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta