Kärt Hüdsi on 20-aastane tudeng, kes eneseotsingute käigus sattus pooljuhuslikult askeldama laste ja noorte heaolu nimel. Tema täita on SA Tartu Ülikooli Lastefondis vabatahtliku juhiabi roll.

Tartu ülikoolis soome-ugri keeli õppiva Kärdi sõnul hakkas ta Lastefondi vabatahtlikuks, et ennast proovile panna. „Olen üldiselt inimene, kes hakkab midagi tegema, teeb kaks päeva ja siis kolmandal päeval enam ei taha või ei viitsi," selgitas ta, „aga Lastefond on mulle praegu küll hästi sobinud."

Inimesed või loomad?

Möödunud aasta detsembris alustas Kärt Lastefondi vabatahtlikuna, peagi pakuti talle koordinaatori ametit ning sel sügisel valiti hakkaja tüdruk juba juhiabi kohale. Lastefondini jõudis tütarlaps Tartu ülikooli korraldatud heategevusliku seminari kaudu, kus fondi esindaja suutis veenva esitusega Kärdis piisavalt huvi ja motivatsiooni tekitada.

Varem olid mul pigem loomad esikohal," sõnas Kärt, „kui näiteks oli kõrvuti kaks annetuskasti, üks loomadele ja teine haiglale, siis panin kindlasti sinna loomade kasti." Mis täpselt Lastefondiga ühinema tõmbas, ta ei tea, aga tehtud sai õige valik.

„Praegu on kõik veel pareminigi, kui ma oleks osanud loota," ütles Kärt ning kinnitas, et igasugune asjaajamine ja tormamine on talle meele järele. „Olen sügisel endast küll täiesti kõik andnud," kinnitas ta ning avaldas lootust, et tagasiminekut „ei viitsi" tunde näol enam ei tulegi.

Kahe jalaga maa peal eneseotsija

Nii oma sõnades kui ka tegudes on Kärt üdini ratsionaalne. Ta väidab end olevat üleüldse ilma unistusteta inimese ja seda kindla põhjuseta. „ Unistan näiteks langevarjuhüppest, aga kui keegi ütleb mulle, et kirjelda oma unistuste elu, maja, meest või tööd, siis ma ei oska seda teha," ütles Kärt.

Kui küsisin, et kust ta ringiaskeldamiseks energiat ammutab, tuli ka sellele konkreetne ja läbimõeldud vastus: „Ma ei ole eriline energiapomm, ma lihtsalt teen, mida vaja on."

Kuigi eeskujuks tütarlaps endale kedagi ei sea, on vanemate mõjutused tuntavad. „Minu ema on hästi praktiline ja raudkindel, ma ei ole kunagi temalt kuulnud, et ta tahaks üht või teist," sõnas Kärt, „ta elab kõike väga kindlalt."
Siiski vaevab noort naist mure oma tuleviku pärast. Valitud eriala ülikoolis ei passi kuidagi ning ka alternatiivsetes võimalustes pole ta kuigi kindel. Varem keerles peas soov õppida ämmaemandaks, kuid ka see mõte hajus peagi ja järele jäid vaid kõhklused. „See ongi asja juures kõige kurvem," sõnas Kärt, „mul võib tulla kas või tuhat mõtet, aga et neist mingigi jääks."

Õnnetunne heateost

Lisaks õppimisele ja vabatahtlikule tegevusele käib Kärt ka tööl Maarja kooli pikapäevarühmas. Kolmel päeval nädalas on ta seltsiks lastele ja noortele, kes tulevad koolist ning ootavad, et vanemad neile järgi sõidaksid.

„Alguses mõtlesime küll teiste kasvatajatega, et hakkame mänge korraldama ja joonistama," kirjeldas Kärt tegevust pikepäevarühmas, „aga fakt on ikkagi see, et lapsed on koolist väsinud ja tahaksid lihtsalt olla."

Samas on just see töö pannud ratsionaalse neiu hämmelduma. „See on asi, mida ma iial ei arvanud, et võiksin teha," ütles ta. Paar nädalat tagasi pakkus Kärt aga ennast esimest korda ratastoolis poisil mähet vahetama. Pärast seda tundis ta, et on midagi ära teinud, midagi saavutanud. „Helistasin isegi sõbrale, et mul läks hästi ja kuidagi väga hea tunne oli, " kirjeldas Kärt.

See, et ta ka oma tuleviku võiks teiste abistamisega siduda, ei ole Kärdi sõnul kindlasti välistatud. Praegu olevat ta aga faasis, kus tahab ennast rohkem tundma õppida, ennast ületada, proovida ja otsida.

Vabatahtlik jõuab inimesele lähemale

Vabatahtlikkus on sellel teel aga Kärdile igati kasuks tulnud. Eelkõige on hakkaja neiu saanud juurde julgust ja asjaajamisoskust. „Selles mõttes olen nii palju muutunud, et teen kogu aeg kindlad plaanid ja nimekirjad, mis ma teen ja kus ma teen," ütles ta. Oskus oma elu paremini organiseerida ning info, mida Kärt koos teiste vabatahtlikega haiglaid külastades on saanud, on tekitanud huvi uurida ja jõuda veelgi rohkem.

Tema ja teiste vabatahtlike tegevus on aga oluline eelkõige seetõttu, et heategevusorganisatsioonid ei jõuaks üksi kõike ära teha. „Näiteks ei jõuaks ju Lastefondi juhtkond fondi igal üritusel esindada," sõnas Kärt, „vabatahtlike abil jõuab aga organisatsioon inimestele lähemale."

Sealjuures ei sobi vabatahtlikuks aga mitte igaüks. Kärdi sõnul peab vabatahtlikul olema eelkõige aega ning ei maksa hakata punnitama, kui endale sellega liiga teha või kui lihtsalt ei viitsi. Samuti ei sobiks tütarlapse sõnul vabatahtlikuks enesekesksed inimesed. „Aga ma arvan, et selline inimene tegelikult ei mõtlegi vabatahtlikuks olemise peale," nentis ta.
Tulevastele vabatahtlikele õpetab Kärt aga järgmist: „Soovitaksin huvilisel vaikselt võtta alguses - kuulata, vaadata proovida, mis talle meeldib. Lihtsalt, ilma tegeliku huvita ennast nimekirja panna aga ei maksa, et näidata kellelegi, et olen vabatahtlik ja siis mitte kunagi kohale tulla."

KÄRT HÜDSI (21)

Kärt Hüdsi on tudeng ja SA TÜ Kliinikumi Lastefondi vabatahtlik juhiabi. Kärt hakkas Lastefondi tegemistes kaasa lööma eelmise aasta sügisel ja seda kohe esimesest päevast väga tõsiselt - alguses väiksema vastustega, hiljem rohkemate kohustustega vabatahtlike koordinaatori abina, tänaseks päevaks on temast saanud juhiabi. Kärt leiab lahenduse igale ettejuhtuvale Lastefondi probleemile ning samas on ta ka muutnud organisatsiooni vabatahtlikke kohusetundlikumaks ja aktiivsemaks. Noor aktiivne ja asjalik neiu on oma tegevustes teistele heaks eeskujuks.

Küllike Saar, Lastefond

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta