Et maismaa tuulepargid tekitavad kirgi, pole ilmselt kellelegi enam üllatus. Kohalikud elanikud on mures nende elukeskkonda kerkivate hiidtuulikute pärast, arendajad jooksevad võidu, kes suudab arendustegevustes teha kiiremini ja suuremalt ning keskkonnaühendused püüavad säästa looduskeskkonda. Nende vahele on jäänud kohalikud omavalitsused, kes tihti ei tea, mida neilt täpselt oodatakse. Samal ajal loobus riik energiamajanduse arengukava 2035 eelnõus varem 2030. aastaks seatud eesmärgist toota Eestis taastuvelektrit sama palju kui siin tarbitakse. See on andnud taastuvenergias kahtlejatele lisapõhjuse tuulikute planeerimisest keeldumisele - nt Põhja-Sakala vald on toonud tuuleparkide eriplaneeringu lõpetamise aluseks teiste seas ka selle.

Kõige selle kiuste on aga fossiilsetelt energiaallikatelt taastuvatele üleminek siiski vajalik, sest keskkond ei talu me saastavat tegevust juba ammu ning riigid ise on samuti erinevate lepetega lubanud koormust keskkonnale vähendada. Kaasamisest räägivad pea kõik, ent vähestel on see kahjuks õnnestunud ning sellest tuleneb terve rida kitsaskohti ka taastuvenergiale üleminekul. Sageli jäävad avalikud arutelud inimestele keeruliseks, info on raskesti mõistetav ja otsustusprotsesside ajastus ähmane. Või piirdutakse kaasamise asemel üksnes teavitamisega. Pole selge, mis on juba otsustatud ja kus on veel võimalik kaasa rääkida. Ning kuidas seda ilma erialase ettevalmistuseta üldse teha? 

Ent kehva kaasamise kõrval laiutab planeerimisrägastik ja suur küsimus, et milline täpselt on riigi roll selles. Kuigi taastuvenergia eesmärgid on riiklikud ja energiajulgeolek riigi vastutus, ootab riik omavalitsustelt otsustamist, kuhu ja kui palju tuuleparke rajada. Kuna tuuleparkide arendused ei ole mõeldud ainult kohalike vajaduste katmiseks, vaid kogu riigi, siis on ebaõige kohalikelt omavalitsustelt nõuda selliseid otsuseid.

Kuna puudub riiklik visioon, kui palju ja kuhu tuuleenergiat on vaja ning planeerimine toimub tükkhaaval – ühe projekti ja ühe omavalitsuse kaupa, tekib segadus kõigil tasanditel. Tulemuseks on:

• Üleplaneerimine: arendusi kavandatakse oluliselt rohkem, kui tegelikult oleks vaja sest eesmärgiks pole mitte parimate vaid kõigi võimalike asukohtade väljaselgitamine. Paraku ei taga see mitte kvaliteeti, vaid tekitab olukorra, kus läbimõelduma tuulepargi asemel ehitatakse see, mis liigub planeerimisprotsessis kõige kiiremini. Samuti tekitab see segadust kohalikes elanikes, kes ei tea, kuhu ja millises mahus tuulepargid siis lõpuks kerkivad. 
• Tuulikute asukohad valitakse selgete põhimõteteta: riikliku raamistikuta proovitakse planeerida arendusi ka looduskaitseliselt tundlikele aladele – näiteks metsadesse või märgaladele, kuigi EL taastuvenergia direktiiv ütleb, et eelistada tuleb olemasolevaid tööstusalasid või teisi inimmõjuga alasid, nagu näiteks prügilad, tööstuspiirkonnad, kaevandused aga ka degradeerunud maa, mis ei ole põllumajanduses kasutatav. Neile ei ole arendajatel ei kohustust ega sageli õigustki planeeringuid alustada. Ebaselgust võimendab ka segadus rohevõrgustiku planeerimise ja kaitsega Eestis.
• Keskkonnamõjude piiratud hindamine: mõjusid analüüsitakse sageli üksikute arenduste kaupa. See tähendab, et hindamata jääb, millist koormust annavad korraga mitmed samas piirkonnas või ka üle-eestiliselt paralleelselt kavandatavad projektid üheskoos (kuhjuv mõju). 
• Meil puudub ühiskondlik kokkulepe energiavajaduse kohta:  meil ei ole selge, millistele tulevikustsenaariumitele (v.a tugev kasvumajandus) tuginevad tarbimisvajaduse prognoosid ja kas lõppematut majanduskasvu prognoosiv tootmisvõimsus on tegelikult põhjendatud.

Kõige selle juures on keeruline tagada, et arendused sünniksid avalikust huvist, mille kohustus on kaaluda ka looduskeskkonna huve, mitte ainult majanduslikke huvisid.  Kuidas leida tasakaal Eesti maastike, elukeskkonna ja elurikkuse säilimise ning hajaenergeetikale ülemineku vahel nii, et valikud oleksid kõigile mõistetavad ja vähima kahjuga meie loodusele ja inimestele? Sellele küsimusele peaks vastust teadma esmajoones riik, kes on end aga sisuliselt juhtimisest taandanud. Oluline on ka see, et suuremat selgust ja riigi aktiivsemat rolli ootavad lisaks keskkonnaühendustele ka arendajad ise, mida kinnitavad näiteks KÕKi korraldatud taastuvenergiaküsimustele keskendunud ümarlauad sel aastal.

Vajame paremat kaasamist, seda küll. Aga veelgi enam vajame läbipaistvat, terviklikku planeerimist ja riigi selget suunavat rolli. See looks enam selgust, mis on taastuvenergia arendamise eesmärk ja hästi korraldatud planeerimine aitaks ka kogukondadel päriselt kaasa rääkida, kuhu ning kui palju taastuvenergia arendusi on mõistlik rajada. Eesmärk võiks meil ju kõigil olla ühine – piisavalt elektrienergiat taastuvatest ja keskkonnasõbralikest energiaallikatest ning elektri tootmise planeerimine selliselt, et see kahjustaks võimalikult vähe loodust ja inimeste elukeskkonda.
 
 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta