„2011. aasta toob kaasa selle, et ajakirjandusele tuleb sein ette, sõnavabadust hakatakse piirama 80 protsenti. Kõige halvem, mis üldse saab olla! Kirjutatakse ette, mida võib öelda, mida mitte. Sellepärast, et liiga palju tõde on tulnud välja, ja tuleb veelgi.“

Nõnda kuulutab ennustaja Edgar äsja lõppenud aasta viimasel päeval Õhtulehes. Eks see ole igaühe enda otsustada, kui tõsiselt suhtuda tähetarkade ja teiste ennustajate ettekuulutustesse, ent mõtlemisainet pakub see igatahes.

Mingi iva võib neis ennustustes peituda. Eriti mis puudutab muutusi ajakirjanduses, täpsemalt ajakirjandusvabaduse kärpimise katseid erinevate ringkondade poolt. Oleme ju harjunud pidama Eestit vaba ajakirjandusega riigiks, kus sõna- ja infovabadus on olnud ühiskonna toimimise üheks nurgakiviks. Viimasel ajal puhuvad üle meediamaastikul justkui mingid külmad tuuled.

Leiutamine nagu Lotte külas

Wikilekked, allikakaitse seadus, trükimeedia agoonia… – põnev on mõtiskleda, mis võiks olla peamine põhjus ajakirjanduse suukorvistamisele alanud aastal? Päris huvitav, kuidas esimesena rakendatakse allikakaitse seadust. Et kas Savisaare vene rahahimu avalikkuse ette toomise eest on Postimehe ajakirjanik Tuuli Koch oma allikatega juba uurimisorganite huviorbiidis?

Buumijärgne aeg ei ole meediaärile olnud armuline. Suurte meediagruppide eksistentsiaalsed vintsklused on ajanud suured juhid närvi. Juba mõnda aega elatakse meediamajade alumistel korrustel päev korraga – kui ülakorruselt kostis kobinat, oli allpool oodata järjekordseid kulukärpeid ja koondamisi.

Euroajastu algab meediarahvale lootusega, et äsjane halb unenägu – tellijate ja reklaamimahu kukkumine kohati lausa 1990ndate keskpaiga tasemele – hakkab ehk läbi saama. Mida teeb aga reklaamiandja tegelikult: ostab traditsioonilist meediat või otsib uusi otseteid auditooriumini, pole täna kellelegi selge. Aastaeelarved on tehtud, ent päriselus käib leiutamine nagu Lotte leiutajatekülas.

Aasta esimesel päeval ütles Hardo Aasmäe Postimehe võrguväljaande vahendusel, et kapitalismi mudel on oma lõpu alguses. Kui eeldada, et kommertsmeedia kuulub kapitalistliku tarbimismudeli oluliste alustalade hulka, mille abil luuakse kunstlikke tarbimisväärtusi, peaks ka siin hakkama toimuma sisuline muutus.

Loome ise oma reaalsust

Idamaine tarkus ütleb, et me ise loome oma reaalsust – nii mõtte, sõna kui teoga. Kui mõelda, milliste väärtuste alusel tegutseb valdav osa tänasest online-meediast, on selge, et tegu on nö mentaalselt eelmise põlvkonna massimeediaga. Muutused juba toimuvad, auditoorium teeb uusi valikuid.

Minulgi on palju tuttavaid, kes elavad teadlikult väljaspool peavoolumeedia loodud inforuumi. Inimesed soovivad uut meediareaalsust, mis läheks kokku rohkem nende pärisreaalsusega ja tooks neid välja klikimüügile keskendunud veebimeedia klantsväärtustega pseudomaailmast.

Samal ajal tõstab pead ja otsib oma voolusängi kodanikumeedia. Iga kuu lisandub Eestiski infokilde uute kogukonnameedia algatuste kohta: olgu katsetajaks uus kogukonnaleht, veebiTV või infportaal. Nende ees liigub oma kolmanda kevade poole Bioneer.ee, jalad kindlalt maas. Väärtuseid, millel põhineb kodanikumeedia, on peaaegu võimatu võrrelda tänase online-meedia väärtusskaalaga. Ühtlasi on raske ette kujutada kodanikuajakirjanduse suukorvistamist.

Õhinapõhine infoveski Kylauudis.ee on oma 0-kroonise turunduseelarvega jõudnud esimese sümboolse verstapostini. Jaanuari esimese nädala seisuga oli külauudistel juba üle 25 000 unikaalse kasutaja. Veidi rohkem kui nelja kuuga on kümned tuhanded inimesed leidnud meediarägastikust kodanikumeedia kanali, kuhu pilk jäi peatuma. Alguses uudishimust, seejärel korduvalt.

Kas see on märk inimeste muutuvatest ootustest ajakirjandusele, teistmoodi infovajadustest? Kas need 25 tuhat silmapaari on osalised meediamaastiku muutmises? Tähetargad, kuhu koer on maetud?

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta