Bialowiežasse kohalejõudmise auks poetan mõned pisarad. Nendes pisarates on 90 kilomeetri pikkune nädala kestnud matk ja rõõm, et olen lõpuks oma eesmärgini jõudnud.
- Marek Vahula lood
- Blogi "Marek Vahula lood"
- 1. oktoober 2014
- Puldistas John and Karen Hollingsworth [Public domain], via Wikimedia Commons
Suure kuuse alt, kus ööbisin, ei jää väike loomapark enam kaugele. Seal olen uudishimulik külaline nagu tervel sel matkal Ida-Poolamaal, külaline, kes soovib paljut teada.
Piisonite puuri juures peatun pikemalt, sest näen siin neid suuri ürgseid loomi esmakordselt. Nad on üheks põhjuseks, miks ma üldse siia tulin. Siin on ju väljanäitusele pandud teisigi loomi, kes siinsetes metsades elavad. Siin saab uudistada ka hunte, kelle puuri juures askeldab prantslaste perekond.
Nad proovivad hunte ulguma meelitada, üritades ulguda huntide moodi. Turistid arvavad, et see on naljakas.
Puuris olev hunt jalutas vaikselt ringi ja tal olid kindlasti omad mõtted peas. Mida ta ulguvatest prantslastest arvas, selle jättis hunt targu enda teada. Ma küll üritasin mõistatada, millest hunt mõelda võis, kuid see jäigi saladuseks.
Vaikiv hunt ja ulguv prantslaste perekond tundusid algul naljakas. Hiljem, matka lõpus, juhtunule tagasi vaadates enam väga mitte. Igatahes, minu jaoks on ka ulguv inimene ja ükskõikne hunt ka tükike loodust, arutlesin endamisi. Ja jäin lõpuks ka endale vastuse võlgu.
16.08.1996.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
