10. juulil jõustus uus sadamaseadus (SadS), mis toob olulisi muudatusi sadamate rajamise ja kasutamisega seotud regulatsiooni.

Uus regulatsioon puudutab suures osas sadamade toimimise üldist korraldust, näiteks seatakse sisse elektrooniline sadamaregister, kaotatakse sadamapassi nõue ning täpsustatakse sadama akvatooriumi määramise korda. Suur osa muudatustest, võrreldes eelmise sadamaseadusega, käsitleb turvanõudeid sadamateenuse osutamisel.

Lisaks täiendati oluliselt keskkonnakaitse nõudeid sadamateenuse osutamisel ning ohtliku lasti käitlemise nõudeid, samuti sätestati vette ehitamise regulatsioon kaldaga püsivalt ühendatud ehitiste (sh sadamate) rajamiseks. Muudatused ei puuduta selliste ehitiste vette ehitamist, mis ei ole püsivalt kaldaga ühendatud (nt meretuulepargid).

Keskkonnakaitse nõuete täiendamine

Võrreldes eelmise, 1997.a. kehtestatud sadamaseadusega, on täiendatud keskkonnakaitselisi nõudeid sadamateenuse osutamisel. See puudutab peamiselt laevaheitmete ja lastijäätmete üleandmise ja vastuvõtmise kohustusi, muuhulgas on sadama pidajal kohustus koostada vastav kava ja esitada see heakskiitmiseks Keskkonnaametile (SadS § 26).

Lisaks on sätestatud eraldi nõuded, mis puudutavad reostuse kõrvaldamist akvatooriumil – sadam peab olema varustatud reostuse lokaliseerimiseks ja likvideerimiseks vajalike tehniliste vahenditega, arvestades sadama suurust, osutatavaid sadamateenuseid, käideldavaid kaupu ja sadama asukohta (SadS § 30 lg 1). Sadama pidaja peab koostama akvatooriumilt reostuse avastamise ja likvideerimise kohta sadama reostustõrje plaani, mille täpsemad nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus. Sadama pidajad peavad sellised plaanid koostama ja esitama Keskkonnaministeeriumile kooskõlastamiseks hiljemalt 1. jaanuariks 2010.a.

Senisest täpsemalt on reguleeritud ka ohtliku lasti käitlemine sadamas (SadS § 31); muuhulgas on lisatud nõue, et ohtliku lasti käitlemisega vahetult tegelev isik peab olema läbinud vastava väljaõppe ja saama vähemalt iga 5 aasta järel koolitust.

Vette ehitamise regulatsioon

Uue sadamaseadusega muudeti asjaõigusseaduse (AÕS) § 133 selliselt, et kinnisomand ulatub avaliku veekogu kaldajooneni ning avaliku veekogu põhjaga püsivalt ühendatud ehitis, mis on kaldaga püsivalt ühendatud, on kaldakinnisasja oluline osa. Varem sätestas AÕS § 133 võimaluse, et meres asuva merepõhjaga püsivalt ühendatud ehitise või rajatise võib kanda kinnistusraamatusse iseseisva kinnisasjana – nüüdsest sellist võimalust ei ole.

Planeerimisseaduse (PlanS) muudatustega on antud KOV-dele (kel seni oli planeerimisalane pädevus vaid oma haldusterritooriumil, aga mitte nt merealadel) õigus korraldada planeerimisalast tegevust ka KOV haldusterritooriumiga piirnevas avalikus veekogus, kui kavandatakse ehitist, mis on kaldaga püsivalt ühendatud (PlanS § 4 lg 3). Sellist ehitist kavandav maakonna-, üld- või detailplaneering tuleb enne vastuvõtmist kooskõlastada Tehnilise Järelevalve Ametiga. Tegemist on ainulaadse regulatsiooniga planeerimismenetluses, kuna TJA kooskõlastus on siduv – kui TJA ei anna kooskõlastust, siis ei saa planeeringut vastu võtta (PlanS § 17.1 lg 3). TJA kooskõlastuse andmisest keeldumise aluseks saab seejuures olla ka see, et ehitis võib kahjustada keskkonda, kaitstavat loodusobjekti või loodusobjekti, mille kaitse alla võtmine on menetluses (PlanS § 17.1 lg 2).

Ehitusseadusse (EhS) on vette ehitamise regulatsiooniga seonduvalt lisatud sätted projekteerimistingimuste väljastamise ja ehituslubade andmise kohta. Projekteerimistingimused avalikku veekogusse sadamaehitise ehitamiseks annab küll KOV, ent need tuleb kooskõlastada Tehnilise Järelevalve Ametiga (TJA), kellel on õigus keelduda kooskõlastamisest muuhulgas juhul, kui sadamaehitis võib kahjustada keskkonda või kaitstavaid loodusobjekte (EhS § 19 lõiked 3.1-3.5). TJA peab projekteerimistingimuste kooskõlastamise osas konsulteerima muude asutustega, kelle hulgas on ka Keskkonnaministeerium.

Ehitusseaduse sätete muudatustega lihtsustatakse ka paadisildade ja lautrite rajamise korraldust – nende jaoks on EhS § 12 lg 2.1 kohaselt nüüdsest vajalik vaid kohaliku omavalitsuse (KOV) kirjalik nõusolek, mille andmise käigus tuleb vajadusel läbi vaadata ka keskkonnakaitselised küsimused.

Veeseadust (VeeS) on täiendatud uue peatükiga „Avaliku veekogu koormamine ehitisega”, mis reguleerib praegu küll ainult selliste ehitiste rajamist, mis on kaldaga püsivalt ühendatud, ent millesse tulevikus lisatakse tõenäoliselt ka regulatsioon kaldaga püsivalt ühendamata ehitiste rajamise kohta. Muudatustega on kehtestatud erisäte (VeeS § 22.1 lg 3) teatud ehitiste kohta, mida samuti ei loeta kaldaga püsivalt ühendatud ehitisteks (nt ehitisi, mis on kaldaga ühendatud vaid veekaabelliini kaudu), samuti on eraldi reguleeritud avalikesse veekogudesse veekaabelliinide paigaldamine (VeeS § 22.2).

Muudatuste mõjud

Eelnõu koostajate hinnangul on seaduse olulisimad mõjud seotud sellega, et väheneb bürokraatliku asjaajamise vajadus (seatakse sisse elektrooniline sadamaregister) ning väikesadamatele on kehtestatud lihtsustatud nõuded. Sadamapassi regulatsiooni kaotamisega lihtsustub eelnõu koostajate hinnangul oluliselt ka väikesadamate registreerimine sadamaregistris.

Seadusemuudatused avalikku veekogusse sadamaehitiste ehitamise osas loovad eelnõu koostajate hinnangul ometi kord selge protsessi, kuidas toimub avalike veekogude põhja kasutamine sadamaehitiste ehitamise eesmärgil. Väidetavalt on sadamaehitiste vette ehitamise regulatsiooni puudumine osutunud sadamate arengu oluliseks takistuseks ning kõik sadamaarendusprojektid, mis puudutavad riigi omandis olevaid veekogusid, on seiskunud. Uue sadamaseaduse jõustumise tagajärjeks ennustatakse suurte ehitusprojektide käivitumist sadamates.

KÕKi hinnangul võib keskkonnakaitse nõuete arvestamine sadamate rajamisel ja kasutamisel jätkuvalt probleeme tekitada - seda keskkonnaalaste menetluste ja sadama rajamise menetluste ühildamise keerukuse tõttu, kuna erinevates menetlustes pööratakse tähelepanu erinevatele asjaoludele (sadamate ehitamisel pigem meresõidu- ja tehnilisele ohutusele kui keskkonnakaitsele). Seetõttu on küsitav ka projekteerimistingimuste ja planeerimismenetluses keskkonnakaitseliste hinnangute andmise pädevuse andmine Tehnilise Järelevalve Ametile. Samas on tervitatav, et kui planeering võib kahjustada keskkonda, siis on TJA-l võimalik see kooskõlastamata jätta, mille tulemusena ei ole planeeringut võimalik vastu võtta ega ka kehtestada.

Viited:

Sadamaseaduse tekst Riigi Teatajas

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta