Uus Maailm: Pidu meie tänaval

„Lähme seltsimajja!“, ütleb mu kolmeaastane poeg nüüd juba pea iga päev. Pole ilmselt palju lapsi, kelle teadvuses või sõnavaras selline mõiste eksisteeriks. Elan oma perega Uue Maailma tuiksoonel - Koidu tänaval ja seltsimaja on vaid paari minuti kaugusel.

Küllap on mu poegki aru saanud, et Uue Maailma seltsi täiskasvanud on natuke ulakamad kui teised suured inimesed ja seltsimajas võib ikka tubli sõõmu lõbu kätte saada. Jaak Johansoni ja Dave Murphy seltsimaja toetuskontserdil sai ta laua peal seistes muusikat kuulata, skandeerida ja esinejatega silmsidet pidada.

Sellesama kontserdi järgsel vestlusel arvas Jaan Tootsen - valmiva Uue Maailma dokumentaalfilmi režissöör - et seltsimajas toimuv on nagu multifilm. Seal valitseb justkui mingi muu aeg ja kulgemine.

Uus Maailm ongi nagu väike küla keset linna, kus naaber teretab naabrit, kui sul abi vaja, siis leiad kellegi oma kogukonnast. Õigupoolest on ju tegemist kesklinnaga, kuid ka siin võib tunda end kui maal. Siseõues tara taga sukeldud hoopis teistmoodi õhustikku - aiad õunapuude, lille- ja juurviljapeenardega, kõrvitsad kompostihunnikul, laste mängumajad ja liivakastid...

Meile meeldib koos unistada - koosolekud on ideede väljalennutamiseks. Mäletan seltsi esimest koosolekut, kus jõudsime selleni, et tänavale tuleks kindlasti üks pagariäri, purskkaev ja suur vabadussammas liikluse rahustamiseks rajada. Uue maailma vanasõna võiks olla - kes ei unista, see tänavafestivalini ei jõua.

Seltsimaja on aga parim näide sellest, kuidas üht vana ja esmapilgul kasutamiskõlbmatut maja saab kiiresti ilma suurte rahadeta hubaseks teha. Mitu nädalat oli majas tahmaste nägudega tüüpe rassimas näha. Päevadega said toad õdusaks, põrand muutis värvi, siis toodi kuskilt mööbel, kööginõud, seintele fotonäitus, lillepotid ilmusid lauale. Festivali ajal saadi terve hulk väärt raamatuid, keegi oli hunniku tomateid toonud, üks onu tõi oma küünlajalakese. Kõik annetustena.

Sellest toredast majast saab igaüks endale tüki osta, kasvõi ruutsentimeetri, kusjuures festivali aegu ostsid kolmkümmend kuus inimest endale osakese seltsimaja.

Seltsimaja hubane suur tuba. Foto: Erko Valk

Väikeste asjade võlu

Uue Maailma tänavafestival toimus sel sügisel jubakolmandat aastat, üleeelmisel aastal saadi selle eest lausa aasta kultuuriteo auhind.

Minu jaoks oli eriti nauditav tunda, et pidu on koduõuele kätte toodud. Kui festivali ajal väikest siestat pidasime, siis piisas vaid aken lahti teha otsustamaks, mis bänd vahepeal lavale on tulnud.

Selmet laupäeva hommikul seenele minna, tuli festivali paraadilegi õige mitu prominenti marssima. Tallinn 2011 projektijuht Mikko Fritze oli tänavasauna ootuses juba varakult rätiku kaela riputanud. Režissöör Jaan Tootsen raatsis isegi oma vastsündinud poja juurest ära tulla, et festivali filmida. Väikestel asjadel on suur tõmme.

Festivali ajal sain kogeda seni pisimat kontserdisaali. Umbes kümne ruutmeetrises toas oli trummikomplekt, süntesaator ja saksofon ja mahtus veel inimesi tantsima ja kuulamagi. Oh, see oli nii ehe ja armas. Seal üksteise vastu pressituna tundsin, sellist Chalice`i „minu inimeste“ tunnet - mu seltskond, minu inspiratsioon. Bänd tuli kohale spontaanselt, saamata mingit tasu.

Üks erakordsemaid nähtusi seekordsel peol oli kindlasti tänavasaun – valida kahe erineva saunatüübi vahel. Vihmasel linnatänaval korraga rätikutes auravad inimkehad, lompides rõõmsasti plärtsutamas.

Sügisesest tänavafestivalist saadik on seltsimajas avatud Kogukonna Köök, kus iga inime, kel kõht tühi ja kes teistele midagi valmistada soovib, võib tulla ja kätt proovida. Kodune ja armastusega tehtud toit, omad inimesed ju. Kõhu kõrvale saab tihti elavat muusikat. Meile annetati klaver!

Eesti Vabariigi aastapäeval toimus traditsiooniline ühine supisöömine õues. Mullu ju ka viie tänava ristmikul valged lauad väljas. Nii neid linnalegende ja traditsioone luuaksegi.

Tänu seltsimajale on Tallinna kesklinnas koht, kus pea iga nädalapäeva õhtu mõnusasti ära saab sisustada – luule- ja kinoõhtud, loengud, kontserdid, näitused, ootamatud spontaansed puhangud- see on tõeline elu!

Kevad toob endaga suuri muutusi, algab talguhooaeg, lõkkeõhtud ja linnulaulukuulamine püstkojas.

Uue ilma vaim

Kui arutleda, milline võiks olla Uue maailma vaim, siis minu meelest sõidab ta kindlasti jalgrattal ringi, on kelmikas ja pöörane. „Uue Maailma seltsi aktivistid on heas mõttes hullud“, arvas üks EPLi ajakirjanik, kes seltsi esindajatega kilekotte korjamas käis.

Suvi Uues Maailmas.

Uue maailma seltsi asjad kulgevad ja toimivadki suuresti tänu tulihingelisusele ja sellele, et alguses utoopiana näiv on ka teostatav. Võta vaid otsast kinni ja hakka pihta.

Mullusel suveööl vaatasin enne magamaminekut aknast välja ja nägin tänavanurgal tuttavate sebimist. Selgus, et seltsi liikmed maalivad väikesele ristmikule sebrasid, loomulikult on taoline tegevus illegaalne, politseigi ruttas kohale, aga mis sa teed, kui autod kihutavad ja linna poolt ülekäiguradasid ei tehta.

Siin, kujunevas „vabaloomingutsoonis“, võib pidevalt millestki põnevast osa saada - sügislehtedesse hüppamise võistlus, puude kallistamine, talgud ja elektrikapikinod...

Minu jaoks oli üks lõbusamaid üritusi Ene Ergma musutamine, nagu me seda isekeskis nimetasime. Tegemist oli Uue Maailma seltsi kutsumisega Riigikokku, kuna Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit valis seltsi 2007. aasta kodanikuühenduseks.

Aukirja üleandmisel võttis arvukas seltskond kenasti haneritta ja musutas kõik järgemööda proua riigikogu esinaist ja asetäitjat. Meil olid lapsedki kaasas, kõik sai korraga uue näo ja hingamise. Nii palju lapselikku rõõmu tõime sellesse tähtsasse kohta.

Uue Maailma seltsist võiks kindlasti eeskuju võtta mõni küla või väikelinn. Koostegemine külvab rõõmu seemneid ja valgus hakkab võrsuma.

Paulo Coelho on kirjutanud, et kui midagi väga tahad, aitab sind salamisi kogu maailm. Jah, uus ja üha uuenev maailm, kus pidu tänaval ei lõpe.

Loe lähemalt www.uusmaailm.ee

Lugege ka Eesti Ökokogukondade Ühenduse infokirja.