Oktoobrituul sasib viimaseid lehti. Sügises on tõsidust ja kurbust. Täna tahan ma sellest tõsidusest ja kurbusest lahti saada.

Selles pargis olen veetnud juba terve senise sügise. Ometi lähen ka nüüd jälle sinna, et taaskord puudega sõbruneda. Siit on lahkunud on kõik, kes ennast liigutavad, linnud on lõunamaal ja jalutajad ei vaevu kodust välja tulema.

Arvan ennast olevat see viimane pargis passija. Kuid selles ma eksin. Valge kasukaga nirk tuleb vana lauda seinaaugust, vaatab vilksamisi kahele poole ja ongi pargis uus elu. Veel üks hingeline, kes mind ei näi pelgavat.

Elu esimest nirki nägin üheteistkümnenda eluaasta lõpus. Ja et nirk valge kasuka suvise pruuni vastu vahetab juba enne lume tulekut, ka seda sain moores eas teada.

Rohkem mul sellel sügisel sinna mõisaparki asja ei olnud. Lumi tuli lõpuks maha. Ja nirgi väiksed jäljeread hiljem esimesel lumel soendasid südant. Park, mis targemaks teeb, ja uusi kogemusi annab on ju hea kogemus. Sama hea kui valge nirk ja tema leidja.

Neeruti, 1983.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta