Rannakülast Kasispealt lõuna suunas vaadates, paistis küla kohal ere päike. Külast lõunas võis lisaks päiksele silmata veel uudismaad. Mere poole teed jäi luht ja siis roostikusein, mida jätkus kuni teise naaberküla, Vihasooni välja.

Rahutu vonklev tee tõi mind sinna kohale ja ka viis mind sealt ära. Üks jänes, kes mere poole teest varajast õhtuoodet sõi, jooksis mind nähes mere poole, kuni ta jalad märjaks said.

Korraks tõusis loom tagajalgadele ja proovis siis uuesti joosta. Tema jooks oli kuulda õhtuvaikuses kaugele. Siis keeras jänes otsa ringi, ikka jalgupidi vees. See jänkule endale ei meeldinud. Ka mulle oli see veidi naljakas ja vees jooksev jänes sai minu suure suu tõttu ka külanaljaks.

Minust jäigi jänes sinna istuma ja mõnusat pagemisteed vaatama. Kui enne külla jõudmist juba nalja saab, siis on see hea enne. Kiirendanult omi samme jõudsin kohale tuttava õue peale. Seal, kus Sandströmid mulle ust avavad.

Minu veejänese jutt pani küla kõik pered hiljem naerma. Siis kui ma ise juba ära edasi sealt olin läinud. Seda lugu naersid ka tudengid linnas ja kolleegid Viitnal. Vaid ma ise seisin nagu ikka veel seal sama tee peal, teadmata, kas naerda või mitte.

Hilisem naer sai teiste poolt mulle suhu pandud. Minu enda naer jäi kohapeal naermata, sest mul ühest veejänesest lihtsalt kahju hakkas. Selle hilisema naeru tema üle andsin ma juba iseendale andeks.

August, 1992, Kasispea.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!