Tüdrukueas Mariale meeldisid kevad ja lilled. Mina matkasin kevades leidmata lillede otsinguil mereäärsel maal seljakotiga ringi. Sihiks oli kolm külanime ühest ajalehest – Valgejõe – Vanaküla - Parksi.

Neist viimasest tahtsin leida väikest maa-alust karstijõge ja kaunist joakest ja võib olla ka lillelist metsalagendikku. Külakoerte haukumine andis märku, et olin külatanumale kohale jõudnud, ühte kevadisse külla. Antonsite naisterikas pere oli seal mulle tuttav talveharjast saadik. Nüüd tulid kolm peretütart mulle õue peal vastu ja meie ühine kevad oli taas jätku leidmas.

Jääkuningaks hüütakse vesipappi. See meie jõgede ja ojade talikülaline istub sageli jääserva peal, et sealt aeg-ajalt vette sukelduda. Kevadel lahkuvad nad meie maalt oma suvistele pesitsusaladele ja suved mööduvad juba ilma nende kohalolekuta.

Ometi on tüdrukutel mulle varuks suur ja kevadine üllatus. Joa veeseina taga asub vesipapi pesa. Koos kolme tüdrukuga vesipapi pesa uudistada, see kõlab minu jaoks kui suur kevadine unistus.

Ja nii ununesidki kolme tüdruku jaoks varutud lilled ja me läksime hoopis linnupesa vaatama. Veevoolu taga oligi vesipapi pesa. Vanalind pidi pesa juurde pääsuks läbi veeseina lendama ja seda ta tegigi meie silme all edasi-tagasi.

Üks esimesi vaadeldud vesipapi (Cinclus cinclus) pesitusi Eestis oligi seesama tüdrukute poolt leitud vesipapi pesa Vasaristi joal Lahemaal. Tüdrukud kinkisid mulle võimaluse näha seda suurt sündmust. Paraku unustasin neile lilli kinkida ja ehk oli see ka põhjuseks, miks pesa leidnud tüdruk - Maria neid ka edaspidi minult vastu ei võtnud.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta