Maailma kasvava rahvastiku valguses on ülemaailmsetest probleemidest üks olulisemaid inimkonna varustamine toiduga. Üks oluline toiduallikas maailmas on kalapüük ja kuna kalavarud järjest vähenevad, siis nähakse vesiviljeluses lahendust mitmele murekohale. Olukorrast kalanduses, ees seisvatest katsumustest ja vesiviljeluse tulevikust kirjutab Maablogis Maaeluministeeriumi kalamajandusosakonna turukorralduse ja kaubanduse büroo peaspetsialist Tuuli Teppo.

  • Veemajandus
  • 2. oktoober 2018
  • Foto: Põlula kalakasvatus. Janek Jõgisaar, Bioneer.ee

Ülepüük ei lase varudel taastuda

Üks olulisemaid toiduallikaid maailmas on kalapüük ookeanidest, meredest ja sisevetest. Kala tähtsus toiduna on märkimisväärne – 2016. aastal läks inimtoiduks 88% kogu kalatoodangust, mis teeb kalatoodetest ühed olulisemaid kaubaartiklid toiduainete seas. Ülejäänud, muul eesmärgil valmistatud kalatoodanguks on näiteks kalasööt ja kalaõli.

Ülemaailmne toidukala tarbimise aastane kasv (3,2%) jääb alla vaid linnulihale (4,9%), kuid on ületanud muu loomse liha tarbimise (2,8%). Toidukala tarbimine inimese kohta aastas on tõusnud 9 kilogrammist 1961. aastal 20,2 kilogrammini 2015. aastal. Kalatoodete tarbimine on suurenenud tänu üha enam täiustunud tootmisviisidele ja sellele, et võimalused toodangu turustamiseks ning ülejääkide ärakasutamiseks on paranenud. Ühtlasi on linnastumine ning rahvastiku arvu ja sissetulekute kasv kasvatanud nõudlust kalatoodete järele.

Paraku intensiivsest väljapüügist tingituna merede kalavarud järjest vähenevad. Märgata on ka seda, et kalavarude bioloogiline taastumisvõime järjest väheneb, mis viitab samuti ülepüügile. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) andmetel vähenes taastumisvõimeliste kalavarude hulk 90 protsendilt 1974. aastal 66,9 protsendile 2015. aastal. Bioloogiliselt taastumisvõimetute ja ohustatud kalavarude püük kasvas sama ajaga 10 protsendilt 33,1 protsendini. Enim püütakse ohustatud kalavarusid Mustas meres, Vahemeres, Vaikse ookeani kaguosas ja Atlandi ookeani edelaosas. Vajadusest säilitada kalavarusid taastumisvõimelisena otsitakse kala kui toiduvaru hankimiseks alternatiive, et vähendada survet kalapopulatsioonide väljapüügile. Samuti seatakse eesmärke kalapüügi reguleerimiseks, ülepüügi vähendamiseks ja kalavarude taastumisvõime parandamiseks.

Vesiviljelus toetab ÜRO säästva arengu tegevusi

Võimalikku lahendust neile probleemidele näeb FAO vesiviljeluse arengus. Vesiviljelus on kalade, karpide, vähkide või veetaimede kasvatus, kus kasutatakse tehnoloogiaid, mis on mõeldud toodangu saamiseks suuremas mahus, kui seda võimaldaksid looduslikud keskkonnatingimused.

Vesiviljelus on oluline töökohtade loomiseks ning inimkonna varustamiseks kaladest toodetud toiduainete ja teiste toodetega. 2016. aastal toodeti 37 riigis rohkem kala vesiviljelusettevõtetes kui väljapüügiga merest ja sisevetest. FAO andmetel on 202 vesiviljelusega tegelevast riigist 194-s viimastel aastatel aktiivselt vesiviljelustooteid toodetud. Seejuures saadi 2016. aastal vesiviljelusest 47% kogu ülemaailmsest toiduks mõeldud kalatoodangust ning üle 20 aasta järjest on maailma kogutoodangust valdav osa, 89% toodetud Aasia riikides. Toodangu maht on samal ajal suurenenud Aafrika ja Ameerika riikides, aga vähenenud Euroopas ja Okeaanias. Suurima panuse maailma vesiviljelustoodangusse andsid 2016. aastal lisaks Hiinale ka India, Indoneesia, Vietnam, Bangladesh, Egiptus ja Norra. Hiina toodangu osakaal seejuures vähenes 1995. aasta 65 protsendilt 2016. aastaks alla 62 protsendile.

2015. aastal võeti ÜRO peaassambleel vastu deklaratsioon „Muudame maailma: säästva arengu tegevuskava aastaks 2030“, milles sätestati 17 ülemaailmset eesmärki. Vesiviljelusega seostub nendest enim 14. eesmärk, millega soovitakse kaitsta ja kasutada säästvalt ookeane, meresid ja mere elusressursse, et saavutada säästev areng. Ühtlasi on vesiviljelus seotud mitme teise eesmärgiga, näiteks vaesuse likvideerimine, nälja kaotamine, elanikkonna hea tervise ja heaolu tagamine.

Vesiviljelus on kasvav tootmisharu

Vesiviljelus on maailma mastaabis kasvav tootmisharu, mis mõjutab inimkonna heaolu läbi kaubandusvõimaluste, toidu ja toitainetega varustatuse, tööhõive ning elatise. Ühtlasi aitab vesiviljelus merede ja sisevete kalavarude vähenemist pidurdada ning taastumisvõimet tõsta, leevendades seeläbi survet looduslikele veeökosüsteemidele. Eeldatavasti suureneb toodang kalatööstuses tulevikus veelgi ning loodetakse, et alternatiivina intensiivsele väljapüügile merest ja sisevetest vähendab vesiviljelus lõhet nõudluse ja pakkumise vahel. Siiski peab sektor kindlustama looduslike ressursside jätkusuutlikkuse, vältides keskkonna kahjustamist. Selleks tuleb kasvandustes tagada tõhus kalade tervishoid, sest haiguste levik on praegu üks peamisi vesiviljelussektori kasvu piiravaid tegureid.

Euroopa Liidu vesiviljelustoodang on ligi 1,25 miljonit tonni ehk 1,5% kogu maailma vesiviljelustoodangust. Nõudlus kalatoodete järgi liidus kasvab, mida väljendab mõneti ka suur kalapüügi- ja vesiviljelustoodete tarbimine elaniku kohta. 2014. aastal oli selleks koguseks 25,5 kg. Vesiviljeluse teel saadakse Euroopas ligi 24% kalatoodangust, kusjuures 57% tarbitavast vesiviljelustoodangust on pärit väljastpoolt Euroopa Liitu. Eesti 2017. aasta vesiviljelustoodang oli 870 tonni, olles viimase 20 aasta üks suurimaid. Välisriikidesse eksporditi Eestist 2017. aastal 5% vesiviljelustoodangust. Kalapüügi- ja vesiviljelustoodete tarbimine elaniku kohta on Eestis hinnanguliselt 17 kg aastas, mis jääb alla nii kogu maailma kui ka Euroopa Liidu aastasele kalatarbimisele.


Lugu on pärit Maablogist.

Jaga: