Eestis kasvab omastehooldajate osakaal 2035. aastaks kümnendikuni tööhõivest, kuna rahvastik vananeb ja puudub hooldust vajavate inimeste lähedastele rahaliselt jõukohane hooldussüsteem, kirjutab Arenguseire Keskuse uuringute juht Lenno Uusküla keskuse blogis. Järgmise 50 aasta jooksul võivad pikaajalisele hooldusele kulud Eestis kümnekordistuda.

Eestis vajab igapäevaeluga toimetulekuks pikaajalise hoolduse teenuseid 160 000 – 190 000 inimest, kellest vaid iga kümnes saab vajalikke teenuseid riigilt ja kohalikelt omavalitsustelt. Suur osa koormusest langeb lähedastele, kes muude võimaluste puudumisel jäävadki aastateks hooldajaks ning väljuvad sellega tööturult. Eestis on praegu hinnanguliselt 50 000 omastehooldajat, mis moodustab 7,7% tööhõivest. Eakate arvu suurenemine rahvastiku vananemise tagajärjel suurendab omastehooldajate osakaalu tööhõivest 2035. aastaks juba enam kui 10%-ni, selgub Arenguseire Keskuse raportist „Pikaajaline hoolduse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035“.

 

Rahastamine jääb alla ka Lätile ja Leedule

 

Kuigi tervishoiusüsteemi rahastamine on pikaajaliselt küsimärgi all ja Haigekassa aastane puudujääk kasvab aastaks 2035 ligi 900 miljoni euroni, kehtib Eestis siiski solidaarne ravikindlustus. Inimese haigestumise korral kaetakse mõistlikus määras tema arstiabi kulud ja me ei eelda, et haige või tema lähedased maksaksid täiel määral raviteenuste eest või raviksid ise.

Kas olukord on teistsugune, kui inimene ei tule näiteks vanuse tõttu enam oma igapäevaeluga toime ja vajab pikaajalist hooldust? Eestis puudub pikaajalise hoolduse kindlustus. Riik tagab erihoolekande, kuid mitte hoolekande.

Pikaajalise hooldusega seotud kulud on suured, kuid ühiskonnas peidetud. Need on Eestis jäetud vaid inimese enda ja tema lähedaste kanda. Kuna lähedased enamasti ei suuda tasuda hoolduse eest, siis tuleb jääda abivajaja eest hoolitsemiseks tööturult kõrvale. Pärast hooldusperioodi lõppu on abiandja ise tihtipeale sattunud abivajajate hulka, sest on nii füüsiliselt kui vaimselt kurnatud. Samuti on ta rahaliselt kehvemas seisus, kuna tööstaaži katkemise tõttu jääb ka pension keskmisest väiksemaks.

Riigina panustab Eesti märkimisväärselt vähe avaliku sektori ressursse pikaajalisse hooldusesse – 0,4% SKT-st (veidi üle 100 mln euro aastas) ehk neli korda alla  Euroopa Liidu keskmise. See on madal isegi võrreldes Eestiga sarnase elatustasemega riikidega nagu Läti ja Leedu, kus sama suhtarv on ulatub 1%-ni SKT-st.

 

Parem rahastus, teenuste eraturg ja kindlustus

 

Kuivõrd pikaajalise hoolduse koorem on lähedaste õlul, siis on maksujõulist nõudlust hoolduse teenuste järele väga vähe. Seepärast pole Eestis välja arenenud ka paljudes riikides toimivad elementaarsed teenused – näiteks kodus osutatavad isikuteenused (abi söömisel, riietumisel või isikliku hügieeniga toimetulekul). Isegi kui abivajajat hooldav pere sooviks neid teenuseid osta, pole see lihtsalt võimalik. Seega satuvad paljud abivajajad liiga vara hooldekodusse, mis on kalleim pikaajalise hoolduse vorm.

Järgmise 50 aastaga võivad Eesti pikaajalise hoolduse kulud kümnekordistada. See tähendab suuremat panust nii riigilt kui ka igaühe valmisolekut isiklikke riske maandada. Arenguseire Keskus pakub raportis „Pikaajaline hoolduse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035“ välja viis sammu, kuidas parandada pikaajalise hoolduse rahastamist.

Foto: Pixabay
Foto: Pixabay

Pikaajalise hoolduse rahastamine peaks tulema riigi poolt kolmest allikast:

  • pikaajalise hoolduse riiklik kindlustus (mahus 0,7% SKT-st ehk 188 mln eurot);
  • avaliku sektori üldine eelarve (mahus 0,7% SKT-st ehk 188 mln eurot);
  • sotsiaalkaitse eelarvest (mahus 0,1% SKT-st ehk 27 miljonit eurot) neile, kes ei ole võimelised teenuste eest omafinantseeringut tasuma.

Riigi panus ei peaks kahekordistuma üleöö. Praeguselt 0,4 protsendilt SKT-st tuleks jõuda ca 1,5%-ni järgneva kümne-viieteist aasta jooksul – see tähendab praeguses vääringus 25 miljoni euro lisamist igal järgneval aastal. See võimaldaks turu loomulikku arengut ning ei tekitaks ebaefektiivsust süsteemi.

Abivajajate poolt peaks tulema pikaajalise hoolduse rahastamiseks aastas:

  • 0,2% SKT-st ehk 54 miljonit eurot sissetulekutest ja säästude realiseerimisest;
  • 0,3% SKT-st ehk 80 miljonit eurot kindlustusest, tagurpidi kinnisvaralaenudest ja kinnisvara müügist. 

 

Kuidas toetada eraturu arengut?

 

Paljud riigid on tahtmatult pärssinud pikaajalise hoolduse erakindlustuse turgu sellega, et on kehtestanud end viimase maksjana. See tähendab, et riigil on kohustus hoolduse eest tasuda alles siis, kui kindlustus ja lähedased on oma maksevõime ammendanud. Nii võetakse paraku motivatsioon pikaajalise hoolduse vajadusteks säästa või selle riski vastu kindlustuskaitset osta, sest lõpuks saavad nad ikkagi sedasama riikliku taseme teenust, mida oleks saanud ka ilma kindlustuseta.

Küll on riiklikult tagatud süsteemina vaja välja arendada kinnisvarahooldus, kus kinnisvara kasutatakse pikaajalise hoolduse teenuste rahastamiseks viisil, kus inimene saab jääda oma koju elama. Pärast inimese lahkumist sõltuks pärijatele jääva osa suurus sõltub sellest, kui palju pikaajalise hoolduse teenuseid on kasutatud. Mida väiksemad on olnud kulud, seda suurem on pärijatele väljamakstav osa.

Kuna sellised kinnisvaraga seotud lepingud on pikaajalised, keerukad ning seotud suure ebakindlusega nii kindlustusandja kui võtja poolelt, on vaja riiklikku keskkonda selliste toodete väljaarendamiseks. Seni pole erakindlustused seda toodet välja kujundanud. Küll aga on turg avatud petturitele, kes vanainimestega manipuleerivad.

2021. aastal on Arenguseire Keskuse üheks uurimissuunaks „Pikaajalise hoolduse tulevik“, milles otsitakse lahendusi, kuidas rahastada ja katta vananevas ühiskonnas pikaajalise hooldusega seotud vajadusi järgmise 15 aasta perspektiivis.

Arenguseire Keskus on ühiskonna ja majanduse pikaajalisi arenguid analüüsiv mõttekoda Riigikogu Kantselei juures. Keskus viib läbi uurimisprojekte Eesti ühiskonna pikaajaliste arengute analüüsimiseks, uute trendide ja arengusuundade avastamiseks.


Lugu pärineb Arenguseire keskuse uudiskirjast.