ÜRO on 2015. aasta kuulutanud mulla-aastaks. Sellepärast avaldas Saksa vasakpoolse suunitlusega poliitiline Heinrich Bölli sihtasutus „Mullaatlase”, kus käsitletakse tänapäeva maailma tähtsamaid maakasutustrende ja -ohtusid. Sihtasutuse jaoks on oluline märksõna maahõivamine ning tõdemus, et viljakas maa kaob kiiremini, kui me seda endale teadvustame.

Toitumisharjumused mõjutavad maakasutust

„Mullaatlases” ("Soil Atlas: Facts and figures about earth, land and fields") tõdetakse, et kuigi intensiivse maaharimise ohtudest räägitakse juba aastakümneid, on probleemid pigem süvenenud. Põhjusteks on nii rahvastiku kasv kui ka – nii paradoksaalne kui see ka pole – kunagiste arengumaade elatusjärje tõus. See toob endaga muuhulgas kaasa toitumisharjumuste muutumise. 

Hea näide on siin Hiina. Mõne aasta eest polnud mõtet veini või piima suurriiki importida, kuna rahvas neist suurt lugu ei pidanud. Nüüdseks on veinist saanud omamoodi staatusesümbol ning veinitootjad peavad Hiina turuga kindlasti arvestama. 

Maahaaramine kui leviv trend

Suuri probleeme tekitab ka suurmaapidajate ning kontsernide soovimatus jätkusuutlikult majandada. Suurmaaomanike osakaal põllumajanduses tõuseb iga aastaga ning sel viisil, mida tähistatakse sõnaga grabbing ehk maahaaramine. Nii on USA, Hiina, Saudi-Araabia ning Lõuna-Korea Aafrikas mastaapselt maad kokku ostnud, et oma elanikkonda ära toita. 

Kui suurtest mahtudest me räägime, on isegi Heinrich Bölli sihtasutuse uurijate jaoks selgusetu. Maad on haaranud ka nafta- ja toiduainekontserid, kuid siin on väga raske täpseid andmeid leida. Projekt Land Matrix Global Observatory püüab numbrites selgust luua ning väidab, et 2001. ja 2010. aasta vahel vahetas Aafrikas omanikku 39 miljonit hektarit maad, 16 miljoni üle peetakse veel läbirääkimisi. 

Mittetulundusühingu Oxfam väitel on see number tunduvalt suurem – 230 miljonit hektarit. Ostu-müügi tehing muutub keeruliseks siis, kui võtta arvesse Aafrikas ettetulevaid näljahädasid ning fakti, et näljahädade korral saab vaesem rahvastik 80% oma toidust aladelt, mida märgistatakse tähistusega „Hetkel kasutuses mitteolev maa”. On küsitav, kas uus omanik sellest maast niimoodi aru saab ning näljahäda korral selle rahvale kasutada jätab. 

Verised lahendused ja meeletu hinnatõus

Suuremahulised müügitehingud võtavad sageli veriseid pöördeid. Nii näiteks tapeti Etioopias Anuaki hõimlasi, et neid viljakatelt ja naftarikastelt aladelt ära ajada. Keenias tihti asetleidvate relvastatud kokkupõrgete üks põhjus ongi maaküsimus. Madagaskaril viis valitsuse soov müüa 1,3 miljonit hektarit maad Lõuna-Korea kontsernile Daewoo rahvarahutuste ja 2009. aastal ka valitsuse kukutamiseni.

Maahaaramine pole siiski ainult Aafrika probleem, ka Euroopa on ihaldatud sihtmärk. Rumeenias tõusis maa hind kümnendiga 1817%. Eesti hindu uurides jõuaksime suurema vaevata sarnase näitajani.

JOONIS: Maa hinna tõus. Allikas: "Soil Atlas: Facts and figures about earth, land and fields" Creative Commons Licence CC-BY-SA

Eesti kuulub siinjuures viie Euroopa Liidu riigi sekka, kus maahaaramine on omandanud feodaalsed mõõtmed ehk 2/3 põllumajanduslikku toodangut tuleb üle 100 hektari suurustest üksustest. 

Samasse gruppi kuuluvad veel Suurbritannia, Slovakkia, Tšehhi ja Bulgaaria. Oma osa mängivad selles nii Euroopa Liidu põllumajandustoetused (55 miljardit eurot ehk 45% eelarvest) ning kohalike valitsuste agraarpoliitika, mõlemad soosivad praegu selgelt suurmaaomanikke.

Biokütus soosib vihmametsade hävitamist

Maahaaramise põhjuseid ei tule kaugelt otsida: süvenevad veeprobleemid ei võimalda rahvastikku ära toita, rahvastiku kasvuga suureneb vajadus tooraine järgi, teinekord soovivad majanduslikult nõrgemad riigid maad loovutades rikkaid investoreid ligi meelitada.

JOONIS: Biokütustele kuluv maa-ala. Allikas: "Soil Atlas: Facts and figures about earth, land and fields" Creative Commons Licence CC-BY-SA

Mis seal salata, ka biokütuseid soosiv energiapoliitika on pannud kontserne vihmametsi hävitama ning energiataimi istutama. Energiataimedel nagu mais ja soja on aga see halb omadus, et nad kurnavad põllu väga kiiresti ära. 

Veidi peidetumalt tuleb esile ka aastatepikkune väetiste väärkasutamine, mis on viinud mullaviljakuse vähenemiseni. See tähendab omakorda, et saagikuse hoidmiseks on vaja kasutada suuremat maa-ala. 

Uus probleemne nähtus on ka geneetiliselt muundatud seemnete kasutamine, mis (väga lihtsustatult öeldes) annab küll ühe korra suurema saagi, aga ei võimalda saadud seemet uuesti külvata ning on ökosüsteemile kaheldava väärtusega.

Vale maakasutus tekitab viljatut maad

Ka jätkusuutmatu majanduse tagajärgi ei tule kaugelt otsida. Lisaks ökoloogilisele katastroofile – sest mida muud ökosüsteemide kadumine on – tekitab praegune süsteem muresid just süsteemile endale. 

Kõige paremini annavad seda probleemi edasi sihtasutuse kogutud arvud: 60ndatel oli industrialiseeritud riikides kasutusel 7000 miljonit hektarit põllumajanduslikku maad, teistes kokku 3050 miljonit. 2008. aastaks oli see näitaja vastavalt 4620 ja 2860 miljonit hektarit.

JOONIS: Mulla elurikkuse ohustatus. Allikas"Soil Atlas: Facts and figures about earth, land and fields" Creative Commons Licence CC-BY-SA

Prognoos pole rõõmustav, sest 2050. aastaks on hea põllumajanduslik maa vähenenud vastavalt 4050 ja 1390 miljoni hektarini – siinkohal ei tasu unustada aina kasvavat rahvastikku. Maapinda valesti või liiga intensiivselt kasutades kaovad tema esialgsed omadused ehk muld muutub viljatuks. 

Heinrich Bölli sihtasutuse väitel on sellist maad hetkel tervest kasutusel olevast maast 20-25%. Igal aastal kahaneb põllumajanduslik maa omakorda 5-10 miljoni hektari võrra.

Eurooplaste lihalembus kergitab ökojalajälge

Ka Euroopa Liit pole maahaaramises süütu osapool. Sihtasutuse arvutuste kohaselt vajab Euroopa Liit igal aastal toimimiseks 640 miljonit hektarit maad – 1,5 korda niipalju kui tal tegelikult on. Iga eurooplase kohta siis 1,3 hektarit. Nendest numbritest on täielikult välja jäetud tähtsad impordielemendid nagu puuvill või metallid, koos nendega muutuks number oluliselt suuremaks. 

Probleemiks olevat just eurooplaste lihalembus, sest loomakasvatus haarab suure osa ressurssidest ning põhjustab rohkem saastet kui Euroopa nõrgenevad ökosüsteemid kanda jõuavad. 

Kui eurooplased oma loomsete toodete tarbimist poole võrra vähendaksid, väheneks nende põllumajanduslik jalajälg juba 44 miljoni hektari võrra.

Heinrich Bölli sihtasutuse uuring peab maaküsimuse keskseteks probleemideks õiglase maa jagamise, kliimamuutuse, rahvastiku kasvu, ebamõistliku maakasutuse, liigsuure tarbimise ja eelkõige suurmaaomanike-kontsernide vastutustundetu tegutsemisega seotud küsimusi. Kuivõrd mustad prognoosid põllumajandusliku maa vähenemise kohta täide lähevad, võivad paljud meist juba oma eluajal näha: aasta 2050 pole enam väga kaugel.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta