Õhtune igavus sundis mind vana maja juurest metsa kolama. Maja avas korraks oma uksesuu, et mind välja lasta ja siis jälle edasi vaikida.

Lonkisin läbi metsa ja üle rabalapi üksikule metsateele. Enne veel kui teega sõbraks sain, nägin metsast metsseakarja teele kõndimas.

Kükitasin ja vaikisin. Sead sonkisid teeäärsetes sõnajalgades ja ka tee peal. Mind kahekümne sammu kaugusel eemal polnud nende jaoks olemas.

See õhtuhetk seakarja saatel kestis oma kümmekond minutit, siis läksid nad ära. Sigade minemist oli metsa all veel mõnda aega kuulda.

Mina läksin tagasi oma vana maja juurde. Maja vaatas mind jutkui suurte silmadega vastu. Tundsin, et olen jälle olemas. Ehkki üks kesikukari mind metsateel endi jaoks olematuks tunnistas.

Kauksi 1996.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks! 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta