Oktoobrikuu oli õiglase kaubanduse kuu. Bioneer.ee koostöös Fairtrade, Zuzu, ja MTÜ Mondo viisid sel puhul läbi õiglase kaubanduse teemalise kirjutamisvõistluse. Osalema olid oodatud kõik koolinoored, keda huvitab teadlik tarbimine, keskkond ja globaalne jätkusuutlik areng. Meile on saabunud palju kaastöid, mida jõudumööda avaldame. Täna avaldame Tamsalu Gümnaasiumis õppiva Raijan Maasiku loo pealkirjaga: "Minu tarbimiskäitumise mõju meie planeedi tulevikule"

Tarbimine on tavaline nähe. See on toimunud kogu inimkonna ajaloo vältel. Tarbimine aga on muutunud ajaloos märgatavalt. Tarbimist mõjutavaid tegureid on palju, aga ületarbimist põhjustab eelkõige kasvav sissetulek. See tähendab, et me oleme kasvava majandusega hakanud ohjeldamatult tarbima. Muidugi ka teised tegurid nagu tehnika arenemine, inimkonna vananemine jne. 

Milline on siis ületarbimise mõju maailmale ja mida saaksin mina oma tarbimiskäitumisega muuta?

Kuna mina olen ka osa ühiskonnast ja üks tarbija, siis lasub ka minul vastutus tarbimisest tekkivate kahjude miinimumini viimisel. Kõigepealt peame mõtlema järjest kiiremini arenevale tehnikale. Meeletu reklaam kutsub meid ja ka mind seejuures ostma tehnika viimast sõna. Väide, et kindlasti on iga uus toode eelmisest parem ja ilma uue ja parema tooteta jääme ajale jalgu, ei ole tõene.

Me peame tõsiselt mõtlema, mis saab meie vanast telefonist, kui me iga kord, kui saabub uus mudel müügile, tormame seda ostma. Kas ma tean, mis saab minu ära visatud telefonist. Kas ta läheb ümbertöötlusesse või ei? Sama kehtib ka kõige muu tehnikaga, mida ma vajan ja mis kõik teevad mu elu kergemaks. Või hoopis keerulisemaks. Ma ei oska sellele täpselt vastata, sest kui ma kõiges jään lootma tehnikale, ei tule ma ise enam muud moodi toime. Ise oma peaga mõeldes olen ma kindlasti loovam ja paremini toimetulev.

Sama moodi saan mõelda ka toidu tarbimisest. Mida suurem on sissetulek, seda ohtramalt ostame toitu. Tihti ei mõtlegi, kas kõike ongi vaja. Tihti laseme toidul aeguda ja viskame kergekäeliselt prügikasti, süvenemata, kas see toit on juba riknenud või mitte. Prügikasti läheb ka pakend, millesse see toit oli pakendatud.

Olen teadlik, et pakendeid sorteerides päästame pisutki seda olukorda, aga mitte täielikult. Eriti hirmutav on teadmine, et on inimesi, kes loobivad prügi ka metsa alla ja ei hooli sugugi, missuguse jalajälje nad endast maha jätavad. Selleks, et pakendeid vältida, peame kasutama korduvkasutatavaid pakendeid. Näiteks, kui  ostame kauplusest lahtist toitu, ei pea igakord võtma uut pakendit, vaid võtame alati kaasa enda pakendi ja laseme toidu sinna kaaluda. Kindlasti ei peaks poes kasutama plastkotte, vaid poekotte, mida saab jälle ja jälle uuesti kasutada. Ka ei pea sööma ohjeldamatult ja üle. Liigne söömine põhjustab rasvumist ja sellega kaasneb paljude haiguste risk.

Kindlasti ei peaks ma kasutama iga võimalust liikuda transpordiga. Kõige väiksem on minu ökoloogiline jalajälg, kui ma liigun punktist A punkti B jala või jalgrattaga. Bensiin saastab loodust ja autoga liikudes ei tugevda ma ka enda tervist. Autoga sõita on küll väga mugav, aga nafta töötlemine ja bensiini tootmine on väga suur negatiivne mõju elukeskkonnale. Kui siiski on vahemaad väga pikad, oleks mõistlik kasutada nafta asemel midagi muud, mis on keskkonda ja planeeti säästvam.

Väga suur mõju planeedi tulevikule on ka elektri tarbimisel. Suurem osa meie igapäevaelust töötab elektriga. Me suhtume sellesse endastmõistetavalt ja alles siis, kui elektrit ei ole, tuleb toime tulla muud moodi. Nii nagu nafta tootmine on kulukas, nii ka elektri tootmine ja tarbimine on meie planeedile väga suur koorem. Kindlasti peaks väga põhjalikult kaaluma, et leida elektri tootmiseks kõige vähem kulukaid ja planeeti saastavamaid võimalusi. 

Kõikidele neile ja veel paljudele teistele tarbimisharjumustele mõtlen ma sageli. Aeg-ajalt tuleb koolis sellest juttu ja mõnikord kodus vanematega. Sageli olen kuulnud vanemaid inimesi rääkimas, kui palju on muutunud tarbimismuster ja kui palju toodetakse rohkem rämpsu võrreldes viiskümmend aastat tagasi toimunuga. See mõte hirmutab, et kui me oma tarbimist ei muuda, siis ootab meid viiekümne aasta pärast tõeline katastroof. Sellise tarbimise juures ei jää järeltulevatele põlvedele midagi meie planeedist. Kindlasti ei saa ma koputada igaühe südametunnistusele, vaid  pean eelkõige muutma iseenda tarbimismustrit. Pean mõistma , et kui mina ei muuda, ei muutu midagi. Kõik on kinni minus endas ja minu maailmamõistmises. Ma loodan, et meie põlvkond mõtleb samamoodi kui mina.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta