Talvise mõisahoone ümbruses kõndis ikka rahvast ringi. Nii külapoodi või raamatukokku ning eemalt puude vahelt paistev jõekäär oma sinikael-partidega, sümboliseeris ehk pea kogu külaelu üldse.
- Marek Vahula lood
- 14. aprill 2024
Kui ma koolist vabanesin, siis läksin otsemaid partidele jõekääru toitu viima.
Ja nägin juba kaugelt eemalt tee pealt, enne kui ise kaldapealsele keerasin, et olidki nad kogunemas. Part pidi olema keskmise tarkusega lind. Mitte siis just väga rumal ja mitte ka näiteks rongamõistusega tarkur.
Ometi oskasid nad mind teiste talviste kahejalgsete seast ära tunda ja seda juba kaugelt eemalt. Mis neid äratundmises aitas, oli see siis väiksest seljakotist viljakott või muu, see on mulle siiamaani saladus. Ometi tõi minu talvine askeldav mina neile alati uue elu sisse kui nad mind eemalt nägid.
Neeruti, 1980-1987.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
