Kase Edgarist rääkis vähem tema ise ja rohkem üks metsavahisuu. Mees, kes eluaeg fotoaparaadiga ringi kõndis ja sellega ka häid pilte kinni vajutas.

Metsavahist mees Toomas oli siis ise pisike kui Edgar oli suur ja tollases Tapa metskonna kontorist aeg-ajalt läbi astus.

Sealt ammusest ajast alates viskas suurekasvuline Edgar pilku lüheldasele metsavahile. Tema pilk jäigi eluks ajaks metsavahti saatma. Seda ka siis kui viimane juba suurem mees oli lõpuks. Ja kui ta Neeruti mägisele maastikule ametisse pandi.

All orus Tagajärve kallastel olid kooldus kased nagu ühele piltnikule loodud. Edgar tegi neist ikka pilti ja nii sattusid nad minugi huviorbiiti. Piltniku jutt kaskede juurde oli küsimärke täis. Et miks nad just nii on veepeegli kohale paindunud.

Vastust leidmata rääkisid nad seda mullegi ja vastusteta läksime alati ka laiali. Ja vastust pole andnud ei aeg ega keegi teine, et miks veeäärsed kased vahetevahel nii vett vaatama hakkavad. Vastuseta kõnnin minagi siiamaani ringi ja kooldunud kased ootavad senini huvilisi seal ja ei anna oma saladust kellegile välja. 

Neeruti, 1980-ndad 
 

 Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta