Pimedas helendavad seened ja kõdupuit on päris omapärane nähtus, mis väärib kindlasti vähemalt korra või paar ära nägemist. Samas ei ole üldlevinud teadmist, et kust või kuidas sellist asja üldse otsida või leida. Näiteks helendavat kõdupuitu kohatakse meil üpris harva, see ilmutab ennast vaid ööpimeduses, peaaegu nagu mõni mütoloogiline olend.

Juhuslikult öösel metsas nähtav helendamine võib mõjuda ka päris üllatavalt, mõnel juhul võib isegi tekitada kollihirmu.Tavaliselt ju öösel metsas midagi ei helenda, kui pole läheduses ka majapidamisi või muid loogilisi tehisvalgusallikaid, siis ei saagi kohe aru, millega tegu. Järsku on ohtlik? Öös võib olla muidugi igasuguseid asju, nagu ka päeval, kuid seeni karta ei tasu, seenehelendus pole isegi nakkav.

Kuigi seente ja kõdupuidu helendamist on näha ainult pimeduses, ei pea selle leidmiseks üldsegi öösel metsas ja kändude vahel ringi koperdama. Materjali saab ka päeval koguda ja siis täiesti viisakalt mõnes pimedas ruumis vaadelda. Või oodata ära öö saabumise. Mõni tund oodata on isegi hea, kuna näiteks kõdupuit ei pruugigi kohe helendav olla. See võib muutuda nähtavaks alles pärast mõningast õhu käes seismist. Helendama peaks hakkama murdekohtadelt paljastunud puit. Selle põhjustajaks on ilmselt enamikel juhtudel külmaseen.

Helendavast kõdupuidust lihtsam on leida külmaseene risomorfe (fotol). Need on tumedalt pigmenteerunud taimejuuri meenutavad moodustised, mille omadus helendada tundub olevat üsna tavaline, kuigi nõrgemat sorti. Risomorfe võib leida tõenäoliselt igast metsast mõne surnud puu koore alt või mahakukkunud puult. Pehkinud puu, millel esinevad külmaseened risomorfid, on ka hea vihje helendava kõdupuidu leidmisel.  

Helendava viljakehaga seeni Eestis teadaolevalt pole leitud. Kuid mitmetel mütsikutel (Mycena sp.) ja teistelgi võib näha nõrka helendust koos seene jalaga korjamisel kaasa tulnud niidistikul. Selleks tuleb küll seen kogu täiega maa seest välja tõmmata, isegi niimoodi et natuke muud metsamaterjali külge jääb. Kuid vähemalt ei pea nö platsi puhtaks tegema, piisab ka ühest või mõnest seenest. Kui õnnestub ja seene jala küljes oleval niidistikul on näha helendust siis see helendus on ilmselt väga nõrk. Kuid ikkagi helendab.

Seeneperioodil tehtud vaatluste põhjal võib öelda, et helendada võivad ka seened, mille sellist omadust üldse ei teatagi, lihtsalt pole vaadeldud. Helendamisvõimet võib omada ka mõni tavalisem söögiseen, mida on küll iga kandi pealt ja igas olekus vaadatud, kuid pimedas ja niidistikku pole uuritud. Muidugi suuri lootusi ei tasuks panna, kuid juhuslikult saadud 20-30 eri liiki seenest võib 1-2 mõnest kohast isegi helendada. Mitte küll alati. Tõenäolisem on et riisikatel sellist omadust ei leia, kuid näiteks männiliimik (selle niidistik) paistis seda tegevat. Üllatusi võib kohata.

Mis puudutab seenevalguse tugevust siis suvel ja sügisel tehtud vaatluste käigus hakkas paistma, et seente hulgas võib leida umbes kolme-nelja eri sorti tugevusega helendajaid: 1) kõdupuit - selle helendus võib näha juba suurema hämaraga, 2) külmaseene risomorfid - nägemiseks vaja täielikku pimedust, pimedusega tuleb natuke aega kohaneda 3) mõned mütsikulised jt - helendust võib näha täielikus pimeduses, peab olema pimedusega kohanenud, lähemalt vaadata 4) äärmiselt nõrgalt helendavad seened, mille helendus tundub olevat nägemistundlikkuse piiril. Tuleb lähedalt vaadata.

Mingil põhjusel esines sellistel ka omadus pulseeruda, ehk perioodiliselt kustuda ja nö süttida. Pimedusega kohanemiseks kuluva aja juures võib arvestada et päevase ja öise nägemise jaoks kasutab silm kaht eri tüüpi valgustundlikke rakke, kolvikesi ja kepikesi. Kolvikesi kasutatakse rohkem päeval, need võimaldavad eristada värve.

Öise nägemise juures antakse valguse tajumise funktsioon üle kepikestele, mis väidetavalt värvitundlikud pole, kuid see-eest on tundlikumad nõrkade valgusallikate suhtes. On teada et kolvikesed (päev) kohanevad pimeduses ligikaudu 3-10 minutit, kepikesed (öö) umbes 20-30 min. Seega, mõne seene helendamise nägemiseks tuleks natuke pikemalt pimeduses olla, kuid üldiselt 5-15 min peaks olema piisav.  

Omaette küsimuseks on, et miks seened üldse helendavad?

Üldiselt on bioluminestsentsil looduses mitmeid erinevaid eesmärke, vaenlaste tõrjumisest ja enda kaitsmisest kuni saagi püüdmise ja paariliste meelitamiseni.

Seente puhul on pakutud umbes samu asju. Näiteks on oletatud et helendamise eesmärk võiks olla erinevate seenekahjurite-putukate tõrjumine, kel omadus valgusest eemale liikuda. Soov valgust kiirates kedagi peletada paistab sobivat sellega, et on näidatud et külmaseene bioluminestsentsi intensiivsus kasvab, kui niidistikku mehhaaniliselt häirida.

Jaanimardikate käitumisega sarnasust nägev oletus on, et bioluminestsents võiks aidata seeni paardumisel, et selle abil saavad seenehüüfid pimedas metsakõdus üksteist paremini leida.

Suuremat kajastust on leidnud hüpotees, et helendamisega meelitavad seened ligi putukaid, nagu tänavavalgustus lambid, et need aitaks neil spoore levitada. Selle kohta tekib jällegi küsimus, et kui seenespoorid kanduvad õhuvooludega laiali niikuinii, siis milleks neile veel putukad? Pealegi, mõnel seenel helendab vaid niidistik.

Arvatakse ka et helendamisel võibolla polegi mingit erilist funktsiooni, see on lihtsalt õhuhapniku kahjuliku mõju neutraliseerimisel tekkiv kõrvalprodukt. Kuid kas tõesti nii väljapaistev omadus on looduses niisama ning ei teeni eesmärki?

Üldiselt, kui süveneda bioluminestsents-seente kohta käivasse kirjandusse, siis hüpoteese helendamise eesmärkide kohta on mitmeid, kuid neist ükski ei taba päriselt kümnesse. Niisiis, mõnda sellist seent või helendavat puutükikest leides ei jäägi muud üle, kui vaadelda seda salapärast kuma.

Huvilistele edasi lugemiseks

Parmasto, E. 1967. Helendus öös. – Eesti Loodus 10: 457–461.

Sirkel, H. 2020. Helendavad seened, Eestis haruldased või tavalised. – Eesti Loodus 71: 510–514.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta