Olin neljanda kursuse loomaarstitudeng. Aasta oli umbes 1982. Tuli viibida kusagil majandis, oli see nüüd ehk Väimela, praktikal. Sattusin loomaveoautoga sõitma kaasa ühe haige lehmakese saatjana. Pidin teda tapani elusana hoidma.

Tol ajal võeti lihakombinaatidesse veel vastu loomi, kelle liha läks hädatapuna kirja. Tänapäeva loomatööstuses sellist hinnaalandust praktiliselt ei tehta, liha kvaliteet on esmatähtis.

Ja siis seal, Tartu Lihakombinaadis nägin, kuidas loomade ajajad - mehed mingi sadistliku rõõmu ja üleolekutundega ajasid neid viletsakesi, valudest vaevatud olendeid autokastidest maha. Õuel said peaaegu üksteise otsa langedes kokku nii haiged sead kui lehmad. Kasutati vist ka elektripiitsa, et kukkunud loomi püsti ajada.

Usute või mitte, aga kõige tipuks nägin, kuidas üks haige siga ründas õnnetut lehma ja lehm vastas enesekaitsega. Loomad olid nii endast väljas, et käitusid, nagu nad loomulikus looduses mitte kunagi ei käitu. Viimases hädas ja meeltesegaduses võib juhtuda kõik ebaloomulik ja hirmus. Ainult viimases hädas.

Need mehed nägid välja nagu ... "pramotid", kui vene keeles väljenduda. Sellepärast oligi nende nägudest nii õudne välja lugeda üleolekut. Nad ei saanud ise arugi, et on ise inimesena veel halvemas seisus, kui need väärtuslikud loomad. Nad oleksid nagu venelased olnud, aga ma ei või pead anda, nii ammu oli ju see.

Õhtul nutsin end hingetuks ja kaalusin isegi mõtet seda ametit edasi mitte õppida. Aga stuudium oli ju peaaegu omandatud ja mingit tööd peab inimene tegema, nii jäingi veterinaarina tööle.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta