Eelmise aasta juunis otsustasin päeva pealt lihast loobuda. Mõtteid sellel teemal olin mõlgutanud paar aastat varemgi, aga siis tundus taimetoitlus mulle veel millegi väga kaugena, mida ma ei suuda ega taha teha. See minu jaoks radikaalne samm üllatas mind ja nüüd on aeg tagasi vaadata, kuidas taimetoitlus minu elu ja tegemisi mõjutanud on.

Enne taimetoitlaseks hakkamist teadsin nii ühte kui ka teist taimetoidu retsepti, ent nüüd kasvas vajadus nende järele kohe tunduvalt suuremaks. Seega suundusin internetiavarustesse uute retseptide jahile. Nüüd pole ei maguskartul, läätsed, karulauk, spargel, Hokkaido kõrvits, baklažaan ega ka suvikõrvits minu toidulaual enam midagi haruldast.

Katsetan palju julgemini uute retseptidega, hoolimata sellest, et nad ei kuku alati imehästi välja. Ka juba varasemast tuttavaid köögivilju hakkasin kohati teistmoodi valmistama. Samuti kasvas julgus palju lahedamalt vürtsidega ümber käia. Aasia poest ostsin erinevaid vürtse ning kuivatatud tüümiani ja rosmariini asemel ostsin potitaimed. Värsked maitsetaimed maitsevad mitu korda intensiivsemalt.

Sageli tekib see probleem, et taimetoidud ei maitse, kuna nad on vähe vürtsikad. Mõeldes sellele, kuidas grill-liha vürtsitatakse, tekib küsimus, miks mitte taimetoitudega sama teha. Soovitan seda soojalt, sest minu puhul tasus see end küll ära!

Kerge olek

Kes meist ei teaks seda rasket tunnet pärast jõulusöömaaega? Liha on meie seedesüsteemile väga koormav, sest tema seedimiseks kulub palju rohkem aega. Pärast taimetoidule üleminekut kadus see raske tunne, mis mind pärast igat söögikorda valdas.

Alguses oli hoopis vastupidi: taimetoidu esimestel kuudel muutusin väga ruttu uuesti näljaseks ja täielikku täiskõhutunnet oli raske saavutada. Seepärast hakkasin kahte-kolme puuvilja endaga kaasas kandma. See oli hea väike vahesöömaaeg, mis ruttu energiat andis.

Vähem haige

Üks suurimaid põhjusi hakata taimetoitlaseks oli lootus pidevatest külmetushaigustest lahti saada. Ühe aasta jooksul olin lausa neli korda külmetunud, ka suvel! See ei olnud minu jaoks enam normaalne. Lugedes, et taimetoitlased on keskmiselt vähem haiged, otsustasin proovida. Olgu, selle aasta jooksul olin kokku kolm korda haige.

Samas sõidan ühistranspordiga, mida kasutavad päeva jooksul tuhanded inimesed ning stressil on ka kindlasti oma mõju. Siiski suutsin vältida suuremaid haigusi nagu angiin, millesse elukaaslane haigestus. Lisaks sellele pole mul enam mao ülihappesust, mis tekkis 19-aastaselt.

Võite isegi arvata, kuidas see võib ehmatada, kui juba nii noorelt mao ülihappesus tekib.Varem juhtus, et kahel-kolmel korral aastas reageeris keha coca-colale, teravale kastmele või rasvasele söögile mao ülihappesusega. See tähendas, et kaks päeva oli ülakõhus tunne nagu keegi torkaks noaga. Pärast taimetoidu valimist seda enam ei esinenud.

Positiivne mõju minu lähedastele

Kogesin isiklikult, kui suur mõju on meid ümbritsevatele inimestele tegudel ja mitte sõnadel. Kõik ju teavad, et tänapäeval on lihasöömine sellistes kogustes kahjulik, aga raske on midagi selle vastu ette võtta, sest see tundub meile nii loomulik ja inimesed oleks justnagu lihasõltuvuses: „Mis toidukord see ilma lihata on?“ küsitakse ikka.

Pärast toiduvaliku muutmist hakkasid minu lähedased sügavamalt lihasöömise vajalikkuse üle mõtisklema. Selle tulemusel otsustas mu isa lihast loobuda ja selle asemel pigem kala süüa. Juba see on minu arvates suur samm, arvestades et vanema põlvkonna jaoks on liha iseenesestmõistetavam kui nooremale põlvkonnale.

Keegi mu lähedastest ei vingu, kui laual on frikadellisupi asemel köögiviljasupp, öeldakse, et vahetevahel võib ju proovida kah. Eriti üllatunud olin, kui mu elukaaslane Aasia restoranist oma toitu kanaliha asemel tofuga tellima hakkas. Ma ei suutnud oma uudishimu varjata ja küsisin, millest selline otsus.

Ta vastas, et see kanaliha, mis neil seal on, on nagunii kõige odavam rämps ja lisaks on sama roog tofuga ühe euro võrra odavam. Peale selle ei osta ta enam koju peaaegu üldse ei liha ega ka vorsti. Olen küll korduvalt öelnud, et minu valikud on minu valikud ja tema ei pea tegema midagi vastu tahtmist. Olen nõus talle isegi vorsti ostma, kui ta soovib, aga ta ei pea seda vajalikuks.

Hea tunne

Lisaks kehaliselt kergele olekule tunnen end lihtsalt hästi. Mitte sellepärast, et ma arvan, et tänu oma valikule olen suur maailmaparandaja või et ma oleks justkui sellepärast parem kui teised. Mul on tekkinud tunne, et kui mina suutsin lihast loobuda, siis suudavad seda paljud teisedki ja et veel on lootus tõmmata pidur liha tarbimisest tulenevale ülemaailmsele keskkonnareostusele.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta